Kui annad järele, sured. Treenimise mõtteks on : - lisada mõlemapoolset sõprust, arendada oma meelt, tugevdada tervist ja õppida tehnikaid mitte vaenlase, vaid iseenda võitmiseks. Sellise hinge leidmine treeningutes on tähtis; - arendada tugevat tahet, vastupidavust ja soovi taotleda asjade lõpuleviimist; - arendada eneseväärikust, eneseusaldust, uhkust ja julgust võtta hirmuta vastu see, mis tuleb; - luua tugev ühtekuuluvustunne. Vanemad õpilased (senpai) abistavad nooremaid (kohai). Nooremad õpilased kuulavad tähelepanelikult vanemate nõuandeid, eesmärgiks treenida ja toimida üheskoos. VÄLJASPOOL SAALI/DOJOT Budoalade harrastajad on kahetsusväärselt tihti inimeste eelarvamuste objektiks. Karateka peab meeles pidama, et ta esindab alati ka oma ala, viibigu ta kus tahes. Iga üksiku budoka hea käitumine ja korralikkus eluviisides aitavad budoaladest edastada positiivset pilti. Omaenese oskuste või mingi budoala harrastamisega ei kelgita
noorte poiste puhul, kuid võib ka kasutada naissoost isikute puhul(näiteks tööl). San vahel ka han : Kõige tavapärasem lugupidamis liide ja on sarnane härra, proua jne -le. Sama: Palju lugupidavam version san'ist. Kasutatakse kellegi puhul kes on palju kõrgema staatusega kui ise, näiteks ostja, ja vahel nende puhul keda väga austatakse. Kui enda puhul kasutada see näitab ekstreemset ülbust. Senpai - kasutatakse seeniorite puhul. Näiteks koolis, tööl jne. Kohai - kasutatakse juuniorite puhul. Sensei - kasutatakse õpetajate, doktorite, poliitikute ja teiste autoriteetidega isikute puhul. Käibefraase: Ima nan-ji desu ka- Mis kell on? Ohayoo (Gozaimasu)- Tere hommikust! Kasutatakse kuni kell 10 hommikul. Konnichiwa- Tere. Üsna mitteametlik väljend, kasutatakse kella 10-st kuni päikeseloojanguni. Konbanwa- Tere õhtust. Sayonara- Head aega. Shitsurei shimasu- Sayonara ametlikum variant, mida võib kasutada nt. oma ülemuse puhul.
kui neiu ehituna harmoonilises tantsus 345 keerles, ja teist särgiväel, köis kaelas, paljajalu oma viimasel elupäeval aegapidi mööda järsku võllaredelit üles ronivat. Need kaks pilti tekkisid nii elavalt ta silmade ette, et ta pidi hirmust karjatama. Samal ajal, kui see meeletuseraju tema hinges kõik segi paiskas, murdis, painutas, lõhkus ja pahupidi keeras, heitis ta pilgu loodusele enese ümber. Ta ees võsas nokitsesid kanad, läikivad sitikad jooksid päikesepaistel, pea kohai sinises taevas ujusid väikesed hallid pilvekesed, taevaserval ulatus Saint-Victori kloostri torni tahvlikivist obelisk üle kumera künka, Copeaux' nõlval silmitses mölder vilistades, kuidas ta usinad veskitiivad keerlevad. Kogu see tuhandes vormis tegutsev, korraldatud, rahulik elu ta ümber tegi talle haiget. Ta hakkas uuesti jooksma. Nõnda jooksis ta üle väljade kuni õhtuni. See põgenemine looduse, elu, iseenese, inimese, jumala, üldse kõige eest kestis terve päeva
annaabi.ee 
