mitte meeled, vaid aru, sest tema ülesanne on langetada nähtumuse põhjal objektiivne otsus. Järgnevalt teen ülevaate transtsendentaalse põhiküsimuse teisest küsimusest, et kuidas on võimalik puhas loodusteadus? Kui koodus tähendaks asjade eksisteerimist iseeneses, siis ei saaks teda iialgi tunnetada, ei a priori ega ka a posteriori. (§ 14) Loodus on asjade eksisteerimine, kuivõrd on see määratletud üldiste seadustega. Loodus on vaadelduna kui materialiter, kõigi kogemusobjektide kogum. (§ 16) Kanti huvitab looduse kui kogemusobjektide seaduspärasus. Seadus, millest räägitakse, ei ole empiiriline. Loodusseadus on aprioorset päritolu. Kogemusotsustused ei saa oma objektiivset kehtivust mitte objekti vahetust tunnetamisest, vaid üksnes empiiriliste otsustuste üldkehtivuse tingimusest; see aga ei sõltu iialgi empiirilistest ja üldse meelelistest tingimustest, vaid alati üksnes puhtast arumõistusest
1 Andrus Tool/Klassikaline saksa filosoofia/FLFI.01.020. karakteristikutega teadmist. Ka Kant jagas oma “eel-kriitilisel” loomeperioodil seda ratsionalistlikku seisukohta. Ratsionalistlik traditsioon eeldas, et inimmõistus kätkeb endas võimet kujundada kogemusest sõltumatult üldiseid ja paratamatuid mõisteid, millest on tuletatav teaduslik teadmine kogemusobjektide kohta. Niisuguste mõistetena käsitleti filosoofia traditsioonis juba pikka aega käibinud mõisteid nagu põhjuslikkus, substants jt. Oma “kriitilisel” loomeperioodil tõstab Kant lisaks empirismile ja ratsionalismile esile veel teist põhihoiakute vastandlikkust, mis oli tema silmis kaasaegsele filosoofiale iseloomulik. Neid põhihoiakuid märgib ta nimetustega dogmatism ja skeptitsism. Dogmatismi defineerib Kant
aposterioorselt(ei anna tunnetatavad, üldine objektiivsust, saame teha paratamatus). eksistentsi väiteid). Suhe on mateeria ja vormi kaudud. Peavad saama materiaase sisu, millega tekib vorm. Metafüüsika, asju tunnetada aprioorselt iseendas. Lk 59 kaks küsimust refereerida: „nüüd aga küsin ma: kuna jutt on aprioorse loodustunnetuse võimalikkusest, kas poleks siis parem küsimust seada nõnda: kuidas on võimalik a priori tunnetada asjade kui kogemusobjektide paratamatut seaduspärasust või: kuidas on võimalik a priori tunnetada kogemuse enda paratamatut seaduspärasust kõikide tema objektide suhtes üldse?“. Kahe küsimuse erinevus on see, et ühe puhul küsitakse kogemusobjektide kohta ja teise puhul kogemuse enda kohta. Need on võrdväärsed küsimused: mõlemaga saab minna loodusteaduse võimalikkuse juurde. Kaks aspekti, kuidas lähtuda: kas objekti kaudu või subjekti kaudu(objekti tunnetamine).
annaabi.ee 
