meetodina; Reunamo arvamus, et kõige õigem oleks kaasata lapsed juba õppetöö planeerimisse, kuna siis nad ei vaja enam motiveerimist vaid on valmis kohe tegutsema; õppimispedagoogika põhimõteteks on esiteks lähtuda lapsest ja laps on kui aktiivne õppija, teiseks isiksuste ja kasvukondade vastastikune toime ja koostöö ja kolmandaks õpetaja õpikeskkonna loojana ja õppimise suunaja. Õppimise kontekstuaalsus tähendab eelõpetuse seotust lapse enda kogemusmaailmaga ja kasvatuskeskkonnaga ja seda vaadeldakse eelõpetuse rakendamisr analüüsiva teoreetilise mudeli abil. Minu jaoks oli uus ka see, et hindamise abil jälgitakse koolituse teostumist, toetatakse koolitus arengut ja parandatakse õpieeldusi. Tänu sellele saab teada, millised küljed vajavad rohkem arendamist ja millised vähem. Millised oskused on lapsel rohkem arenenud. Teadsin, et nähtamatu pedagoogika mõistet võib tõlgendada nii, et lastel on
· Pedagoogiliselt kvaliteetsete õppekavade rakendumine eeldab asjatundliku personali olemasolu, kellel on uurimusel ja õppimisteoorial põhinev nägemus õppimisest. · Õpetajad tavaliselt (Soome uurimuse järgi) ei mõtle üldse sellele, kuidas tegutseda, ja veel vähem sellele, miks tegutseda nii nagu tegutsetakse. Eelõpetuse kontekstuaalsus: · Õppimise kontekstuaalsus tähendab eelõpetuse seotust lapse enda kogemusmaailmaga ja kasvukeskkonnaga. · Eelõpetus on siiski suunatud tulevikku. Peamine ei ole teadmiste jagamine, vaid lapsi tuleb õpetada analüüsima, arutlema ja julgelt hindama teadmisi ja erinevaid olukordi, millega nad elus kokku puutuvad.Õppimine tähendab eelkõige asjadest arusaamist. · On arvatud, et eelõpetus on hõlbustanud ka lapse siirdumist lasteaiast kooli ja seda vaadeldakse kui silda kodu ja kooli vahel. Eelõpetuse kultuurilised suundumused
(tuletamisi ehk implitsiitselt) juba öeldud. Induktiiv-empiirilise järelduse järeldusotsustus on alusest „suuremamahulisem“: järeldus ütleb midagi, mida eeldustes (aluses) enne ei öeldud. Sestap deduktiiv-loogilise järeldus on mitteavardav ja induktiiv-empiiriline järeldus on avardav. Kolmandaks deduktiivsete ja induktiivsete järelduste eristamise kriteeriumiks on järelduse vormi ja otsustuse seotus kogemusmaailmaga: deduktiivsete (kehtivate) järelduste tõesus ei sõltu kogemusest saadud kinnitusest, induktiivsete järelduste tõesus sõltub. Seega deduktiivsed järeldused on mitteempiirilised („puht-ratsionaalsed“), induktiivsed järeldused on empiirilised („kogemus-ratsionaalsed“). Kriteeriumiga on seotud nn induktsiooniprobleem: ükskõik kui suurest hulgast üksikvaatlustest ei saa tuletada kehtivat, st absoluutselt tõsikindlat üldistust.
annaabi.ee 
