Iga väidet saab tõestada kas sellega nõus olles või seda eitades. Sünteetiliste otsustuste korral on vaja lisaks vasturääkivuse seadusele ka teist printiipi, kuid ükskõik millisest printsiibist ka ei tuletataks, alati tuleb seda teha vasturääkivuse seaduse kohaselt. Kant jagab sünteetilised otsustused kogemusotsustusteks ja matemaatilisteks otsustusteks. Kogemusotsustus ei saa tema arvates olla analüütiline, sest sellisel juhul ei pruugita oma mõistele leida kinnitust kogemuselt. Kant rõhutab aprioorsust ehk puhtast arust ja puhtast mõistusest tulenevat tunnetust mõlemas kogemuse liigis. Sellega ta üksiti ka kaitseb oma seisukohta, et metafüüsika on filosoofiline tunnetus. Teisisõnu räägib ta tunnetusest, mida minu arvates võib iga indiviid täiesti erinevat tunnetada, sest metafüüsika jääb füüsikalise reaalsuse ja teadusliku maailmapildi raamest väljapoole jäävate usu ja ilmutustega seonduvate üleloomulike nähtuste sfääri
Matemaatikat on arendatud kaugemale, kui seda praktikas tegelikult üldse vaja oleks. 1.Tunnetuse mehhanismid: empirism Kuidas me mingi teadmiseni jõuame? Empirism: teadmine lähtub meelelisest kogemusest Skeem: objekt(avaldab meeltele mõju ) taju(tekib idee objektist ) lihtideeliitidee (John Locke) Skeem: objekttajuideed pole tajud ise, vaid on hoopis tajude koopiadideed (David Hume) 2.Tunnetuse mehhanismid: ratsionalism Ratsionalism: teatud asju ei ole võimalik meeleliselt kogemuselt tuletada. Nende asjade teadmiseni jõutakse intellektuaalse intuitsiooni(võime tunnetada asju, mis meil kogemuste vahendusel selged ei ole) vahendusel. Kui ma õpin lihtsalt meelelise kogemuse alusel grupeerima laudu, mis erinevad toolidest, aga ma ei tea, mida nendega teha, sest ma ei tea, mis need on, siis pole empiiriline taju piisav. N: naine peab olema allutatud mehe tahtele. Miks? Sest nii on aegade algusest peale olnud.
filosoofiale – meie hing on antud vahetult. Aga nii ei saa olla? apertseptsioon – empiiriline ja puhas. Esimene on eneseteadvus, kogemusele toetuv ja sellele saab rakendada suhtelise substantsionaalsuse mõistet, juhindudes aja-skeemist. Mitte analüüsitav isikumõiste, ei saa võtta osadeks. Puhas apertseptsioon on lihtne, aga see pole kogemusest antud ja seega pole olemas sellist objekti. Paratamatu eeldus, mida me peame tegema, aga mis pole siiski kogemuselt antud. Paradoksiaalne järeldus, et „mina“ ka ei tunta eriti; puhast trans „mina“ ehk subjekti ei saa tunda. Subjekt ju mõtleb ja saame selle tuvastada, aga lähemalt ei saa määratleda. Temas kaemus puudub ja seega ei saa substantsi mõistet rakendada. Kas mina on substants või ei ole substants, küsimuse olulisus? Kui Mina saaks käsitleda lihtsubstantsina, mida ei saa osadeks võtta, siis tähendaks see surematuse käsitlust ehk hing oleks surematu.
annaabi.ee 
