tellid?" Richardo ei teinud alguses selle peale märkugi, siis aga pööras näo tema poole. ,,Jah, ma võtan lihtsalt Coca-cola." Ta vaatas uuesti Kersti poole, kes tüdrukutega lauast juba tõusma hakkas. Sel hetkel tabas teda paanika. Ta lahkub juba? oli tema ainuke mõte. ,,Tulen kohe tagasi," ütles ta emale ning oli ühe kiire liigutusega Kersti kõrval. ,,Vabandust, kas sa räägid inglise keelt?" küsis ta paigale tardunud neiult, kes kogeldes ,,jah" vastas. ,,Ma tean, et see on natuke veider, aga kas ma saaksin su numbri?" Kersti ei jõudnud mõttega nii ruttu järele, vaatas hetke mehele silma ja võpatas siis ning vastas segaselt: ,,Jah, eee.. mu number on.. Oot, ma kirjutan kohe sulle üles." Ta otsis käekotist paberi ja pliiatsi ning kirjutas sellele oma nime numbriga. ,,Palun, siin see on," ulatas ta lipiku Richardole, vaatas talle silma ning pilgu vältel puutusid nende käed kokku. Ta ei tea, kaua
«Mehed, jääge rahule! Veel ei või rüütlid lähedal olla, ja kuni nad siia jõuavad, võime kõik veel heaks muuta. Laske vanemaid rahus nõu pidada. Ma palun.» Seepeale jäi kära vaiksemaks, ainult segane pomin köhas kui mere lainetamine telgi ümber. Tasuja astus kivilt maha ja läks telki. «Landmeister ise on suure sõjaväega üle Harjumaa piiri astunud,» rääkis sõnumitooja. Ta kõneles järguti, raskelt hingates, luksudes ja kogeldes nagu inimene, kes palju oli jooksnud või kangesti ehmatanud. «Ma olen neid ise näinud . . . see oli hirmus . . . oh, see oli hirmus. Ma ei suuda rääkida. Kus nad meie mehi kätte said, seal raiusid nad neid . . . oh, mu keel kängub seda rääkides . . . nad raiusid neid mõõkadega tükkideks, poosid neid oksa ja uputasid kui kassipoegi. Kõik ümberkaudne maa on hirmu ja ahastust tais, ei kellelgi enam nõu ega abi. Me oleme kadunud . . . kadunud . . . kadunud . . . »
«Alustage, alustage uuesti!» See kisa äratas kardinali tähelepanu. «Härra paleefoogt,» ütles ta suurele mustale mehele, kes mõne sammu temast eemal seisis, «kas need logardid seal on pühitsetud vette sattunud kuradid, et nad niisugust põrgumüra teevad?» Paleefoogt oli kahepaikne ametiisik, nahkhiir kohtu alal, pärandanud midagi rotilt ja ühtlasi linnult, kohtunikult ja sõdurilt. Ta astus eminentsi juurde ja seletas talle kogeldes, kaunistigi tema rahulolematust kartes, miks rahvas nii ebasündsalt käitub: keskpäev jõudnud enne kätte, kui eminents saabunud, ja siis sunnitud komödiante oma etendust alustama, ilma et eminentsi oleks ootama jäädud. Kardinal pahvatas naerma. «Tõepoolest, ülikooli rektor oleks samuti pidanud talitama. Mis teie selle kohta ütlete, meister Willem Rym?» «Mu härra,» vastas Willem Rym, «leppigem sellega, et pool komöödiat möödas on. Niipalju on ikkagi võidetud.»
Me kutsume ta ette parajal ajal. Kas te viisite sinna midagi?» Tom kõhkles ja näis kohmetuna. «Räägi välja, poisu, ära karda. Tõtt austatakse alati. Mis te viisite sinna?» «Ainult ühe ... ühe ... surnud kassi.» Tekkis naerukihin, mille kõhus kõhe summutas. «Me toome siia selle kassi luukere. Nüüd, mu poiss, jutusta meile kõik, mis juhtus; jutusta täiesti vabalt, oma sõnadega, ära midagi vahele jäta ja ära karda.» Tom alustas, esiteks kogeldes, kuid sattus siis pikkamööda hoogu ja sõnad voolasid üha vabamalt. Veidi aja pärast ei olnud midagi kuulda peale tema hääle; kõik pilgud olid temasse kiindunud; kohalviibijad rippusid ammuli sui.ja vaevu hingates tema sõnade küljes, tähele panemata aega, kaasa kistud jutustuse õudsest võlust. Tagasihoitud ärevus saavutas haripunkti, kui poiss ütles: «Ja kui doktor virutas hauatahvliga ja Muff Potter kukkus, kargas Indiaani Joe noaga juurde j a . . . » Prauh
annaabi.ee 
