rakkude ainevahetuse, paljunemise, adaptatsiooni, sisesekretoorsete näärmete endokriinsete osade talitluse kui ka organismi homöostaasi tagamine. Hormoonid eritatakse viimajuhadeta valdavalt järgmistesse kehavedelikesse – verre, lümfi, peaaju-seljaaju vedelikku, koevedelikku. Seejuures tehakse vahet signaalainetel: kui signaalained liiguvad mingi osa vereringes on tegemist hormoonidega ja signaalaineid, mis liiguvad koevedelikega nimetatakse koehormoonideks. Endokriinsüsteem on tihedalt seotud autonoomse närvisüsteemiga (juhtivaks elundiks on ajuripats), neid koos nimetatakse neurohumoraalseks regulatsiooniks. 14. Eritusorganid loomariigis •Varieeruvad suurel hulgal •Kuid enamasti on tegemist suure hulga tuubulitega, kus paiknevad kohastunud apikaal ja basaalpinnaga rakud. Protonefriid: leekrakud e solenotsüüdid: • Protonefriid – Umbsete otsadega tuubulite süsteem.
otse verre. Verega transporditakse hormoonid kudedesse, kus nad mõjutavad rakkude ainevahetusprotsesse. On ka erandeid. Mõnede hormoonide toime ei ulatu tekkekohast eriti kaugele ja mõjutavad vaid neid produtseerinud raku kõrval või lähikonnas paiknevate rakkude ainevahetust või siis toimimad vaid neid sünteesinud raku siseselt. Kõik hormoonid ei teki sisenõrenäärmetes. Ka teistest kudedes on rakkusid, mis sünteesivad hormoonide funktsioone täitvaid aineid. Neid nimetatakse koehormoonideks. (nt gastriin, sekretiin) Vastavalt tegevusraadiusele saab hormoone klassiitseerida järgnevalt: Endokriinsed hormoonid – produtseeritakse sisenõrenäärmetes, läbivad vereringes pikki vahemaid ja mõjutavad ka kaugel paiknevaid rakke. Parakriinsed hormoonid – eemalduvad tekkekohast vähe, toimivad naabruses olevate rakkude suhtes. Autokriinsed hormoonid – toimivad peamiselt samas rakus, kus nad on sünteesitud.
rasvhappest, EPA-t ja DHA-d (eikosapentaeenhape ja dokosaheksaeenhape) toodetakse kehas omega-3 rasvhapetest. Valmiskujul saame neid aga merekalast näiteks lõhest, makrellist, heeringast, hiidlestast jt. Tänapäeva toit on liigselt küllastatud rasva (loomne rasv) ja omega-6 rasvhapete (päevalilleõli, maisi- ja sojaõli ning teravilja ja loomsete jahudega toidetud loomade liha) rikas, mis soodustab paljusid haigusi. Asendamatud rasvhapped muudetakse keharakkudes paljudeks koehormoonideks, nende kasulikkus on seotud just prostaglandiinidega, millest mõned on meie tervise seisukohast väga olulised, vältides trrombotsüütide ehk vereliistakute kleepumist, parandades vereringet ja vähendades põletikke. Head on ka monoküllastamata rasvhapped, mille esindajaks on omega-9 ehk oleiinhape, mida leidub oliivi- ja mandliõlis. Oliiviõli sisaldab lisaks oleiinhappele ka antioksüdante. Seda õli väärtustatakse eeskätt tema soodsa toime tõttu südame-veresoonkonnale.
Verega transporditakse hormoonid kudedesse, kus nad mõjutavad rakkude ainevahetusprotsesse. On ka erandeid. Mõnede hormoonide toime ei ulatu tekkekohast eriti kaugele ja mõjutavad vaid neid produtseerinud raku kõrval või lähikonnas paiknevate rakkude ainevahetust või siis toimimad vaid neid sünteesinud raku siseselt. Kõik hormoonid ei teki sisenõrenäärmetes. Ka teistest kudedes on rakkusid, mis sünteesivad hormoonide funktsioone täitvaid aineid. Neid nimetatakse koehormoonideks. (näiteks gastriin, sekretiin) Ainevahetuse regulatsioonis toimimine – Hormoonide toime rakkude ainevahetusele realiseerub põhimõtteliselt selle kaudu, et nad ühel või teisel viisil muudavad erinevate ensüümide aktiivsust rakus. Niisuguse efekti saavutamiseks on omakorda järgmised võimalused: 1) muudetakse olemasolevate ensüümimolekulide struktuuri, kutsudes seega esile inaktiivse ensüümi transformeerumise aktiivseks vormiks;
annaabi.ee 
