ületa 5 tonni ja õlakõrgus 2,5-3m. Erinevalt aafrika elevandist on india elevandil suured võhad üksnes isastel. Aafrika elavandist erineb india elevant veel londi ja purihammaste ehituse, selgroolülide arvu ning mõnede teiste anatoomiliste iseärasuste poolest. India elevant on palju suuremal määral metsaloom kui aafrika elevant. Seejuures eelistab ta põõsastest ja bambusest tiheda alusmetsaga valgusküllaseid metsi. Erinevalt aafrika elevandist koduneb india elevant kergesti, muutub kiiresti väga kuulekaks, allub hämmastavalt kergesti õpetamisele ning suudab teha keerulist tööd. Raskesti läbitavates soistes ja metsastes piirkondades sõidetakse elevandi seljas ratsa: iga looma seljal paiknevasse spetsiaalsesse sadulasse mahub vabalt 4 inimest arvestamata elevandi kaelal istuvat ajajat ehk mahautit. Elevandid võivad kanda suuri raskusi kuni 350 kg ja enamgi. Kõige sagedamini kasutatakse kodustatud elevante metsatöödel, kus nad
kaljudel, saartel või õõnsustes-koobastes elutsevad liigid - katustele on pesitsema asunud hõbekajakad, müüriaukudes kaelushakk, pööningutel puhkavad nahkhiired. Inimtaluvad looduslikud taimeliigid on linnas väga levinud (nt. suur teeleht, maamõõl). Haritud maadel, lillepeenardel ja pinnaseteedel leidub alati umbrohtusid. Jäätmaadele on lisaks meie vanadele umbrohtudele iseloomulikud tulnuktaimed - sageli võõramaiseid umbrohtusid, millest osa koduneb ja levib tulevikus ka linnadest välja. Kuna linnas on väga palju hästiseeduvat inimtoitu, on väga levinud toiduparasiidid: putukatest prussakad, vaaraosipelgad, närilistest koduhiir ja rändrott. Varesed, tuvid, koduloomad, tihased. Hiired, rotid Taimed – korvõielised, ristõielised, mitme aastased õuetaimed jne 6. Agroökosüsteemid. - ehk kultuurökosüsteem on ökosüsteem, milles toimub majandustegevus taimse või loomse toodangu saamise huvides. Karjamaad, kalatiigid.
toitainetele ja võimele toitaineid kuhjata (valjavool sageli puudub). Osa soodest, näiteks allikasood, mis toituvad peamiselt toitainetevaesest põhjaveest, võivad olla ka kullaltki tagasihoidliku produktsiooniga. Rabad Rabad saavad kogu oma vee vihmana ja lumesulamisveena, mis on väga toitainetevaene. Rabade dominantliikideks on samblad perekonnast Sphangnum ehk siis turbasammal. Turbasamblad kasvavad väga aeglaselt ja nende alumine osa koduneb pidevalt. Nagu sammaldele kohane, puuduvad neil juured. Sademete hulk ületab enamasti aurumise ja sademete tõttu esineb niigi väheste toitainete uhtumine alumistesse kihtidesse. Aeglaselt kasvades toodavad turbasamblad turvast, mis koguneb ja on veega küllastunud nagu käsn. Seetõttu võivad rabad kasvada ka ümbritsevatest aladest kõrgemale, moodustavad nn. kõrgrabad. Rabapinnas on kullaltki happeline, pH = 3 – 4 ja osaliselt ka seetõttu väga liigivaene
annaabi.ee 
