Selline üllatus tõmbas meil mõlemal mastid maha ja vajasime midagi tõeliselt cooli, et end jälle käima tõmmata. Põrutasime lähimasse jõukasse oma lihamägesid treenima, aga ka see oli vale otsus. Koheselt tulid mingid kapid plõksima, et jõusaal pole tatikatele ja käskisid meil uttu tõmmata. Algul hakkasime vastu ja küsisime: ,,Kamoon, mis teil viga on!?",aga sellepeale ähvardasid vennad meile nuuti anda. Pakkisime kodinad uuesti kokku ja tegime varvast. Mis edasi? Juhe oli täiega koos ja ühtegi ideed ei tulnud, seega kimasime koju. Õnneks oli emps süüa teinud ning sain oma kõhu korralikult täis tankida. Pärast seda tundsin hullu unekat ja läksin magama. Hommikune äratukell tekitas suure maseka, sest inka ja mata kontrolltöödeks ei olnudki aega õppida. Ainus mõte oli see, et õps sakib ikka täiega. Säh sulle tsillimist!
aasta maikuus, kelle nimeks sai Mirjam. 2014. aastal kolis pere linnamelust eemale Võrtsjärve ääres asuvasse tallu, ehk Liina lapsepõlvekodusse. Seal on nad ka tänaseni. (http://publik.delfi.ee/news/inimesed/vaata-uuesti-sademed- sartsuvad-selles-kolmeraudse-saates-armus-liina-vahter-mihkel-rauda-pealaest- jalatallani-ara?id=68555239, http://www.ohtuleht.ee/512939/mihkel-raud- abiellus-liina-vahteriga, http://publik.delfi.ee/news/muusika/mihkel-ja-liina- raud-pakkisid-kodinad-ja-kolisid-maale?id=70201449), http://www.ohtuleht.ee/523478/liina-ja-mihkel-rauale-sundis-tutar-mirjam) 2014. aastal astus Mihkel poliitikasse, sarnaselt oma abikaasale, Sotsiaaldemokraatlikku erakonda. Ja kandideeris järgmistel valimistel kohe Mihkel Raud ja tema pere. Foto: https://www.facebook.com/mihkelraud1 riigikokku k kuhu ta ka 3227 poolthäälega pääses. 7 2. TELEKARJÄÄR
Tekst ja fotod: Fred Jüssi Aprill 2000 1982. aasta 23. aprilli soe ning tuulevaikne hommikupoolik tõotab helilindistamiseks sobivat õhtut ja ööd. Üritan maalesõiduks raadiomajast autot lunida, aga seal on päevakorras muud asjad, ja kui on muud asjad, siis "linnud vaikigu". Ka loodusmuuseumis pole mul õnne ja nii vinnan kodinad selga ja lähen pärastlõunasele Voose bussile. Näen välja nagu koormaeesel. Inimesed tänaval vangutavad päid, bussijaamas küsib keegi, kas kardan tulekahju, et kogu oma vara kaasas kannan. Ei, mina ei karda tulekahju, mina lähen lindistama konnade hääli. Kevadised kruusateed on sandid ja buss raputab kohutavalt, aga bussijuht lohutab sõitjaid: bõvajet i huu¯e! (Tuleb ette hullematki!) VOOSELT KÕMBIN Külvandu poole. Tee ääres sulaveelompides krooksuvad rohukonnad, ent
hallimaks ja igavamaks läks arhitektuur .. Ilm oli soe ja loodus purukuiv, viimast korda lasti meid pissipeatusele Lätis Gauja jõe lähedal. Järgmine peatus oli juba Eesti piir- Valga. Tony oli lahkumispalavikus, tema oli see, kes esimesena bussile järele lehvitas. Tegime Valgas ka lõpuks ära oma grupipildi- varem nagu kuidagi ei saanud! Nägemiseni, Tony! Tartus toimus suurem kolimine, Kesk Eesti rahvas korjas oma kodinad kokku.Tähelepanuväärse seigana seisid Kanni igikadunud jalgrattapedaalid kenasti järelkäru sisemise rattakoopa PEAL, nagu poleks nad kunagi sealt lahkunudki! Vaesed Bulgaaria grupi jalgrattatehnikud, kes Bulgaarias verist vaeva nägid uute otsimisega! Aga jäägu see järgnevatele põlvedele arutlemiseks... Tunne oli lahkumisel nagu toimuks massimõrv, igaüht sai kõvasti- kõvasti kallistatud ja heidetud viimane pilk, lubadusega jälle Kunagi kohtuda...
annaabi.ee 
