Aga kord kui neil vihaselt välkusid noad, istus lävele mõtlik muusa. Vaevalt nägid ta pilgud uurijad hullund õekseid, kui sündiski pööre: vaikselt laskusid mõlemad fuuriad päästma lahti ta kinganööre. Suvi Taeva silmad on mu kohal sügavad ja hellad. Kõrgel rohelises kuplis löövad metsakellad. Suvi sammub üle põllu, juustes viljakõrred, mullas kobrutades käivad suured pulmatõrred. Mõdupiisku piilab õitest ristik mesirõske. Maasikatel magus veri valgub ühte põske. Õnnekruusid ääretasa. Päeva on lukku pannud roosipuhma õhetusse mustad murekannud. Rõkka, kägu! Homme juba kustub hääl su nokas ja meil mõlemal on kurgus valus odraokas. Kui ma kauges lapsepõlves Kui ma kauges lapsepõlves aabitsat veel lugesin, mõnikord siis ema kleiti
Simmanil Öö horisondilt hõbepalgse üles vinnab kuu. Harmoonik tasa nukrutseb all õitsva pirnipuu. Ja sireleis mul särasilmil vastu viipab aid, noor lehestik täis õhetavaid tähesagaraid. Sääl puhmastikus puude vahel naer ja sosinad. öö suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad ja rehelävel külapoisid, paberossid suus. Käest kätte rändab kobrutades mühav õllekruus. Kuid lakkamatult sireleis kui pilvis ujub aid, täis minu rindki sireleid, vaim retkleb mööda maid. Täis minu rindki sireleid, mul valla iga tee. Kuu ripub üle aasade kui latern üle vee. Kuu ripub üle aasade, aeg juba minna siit. Ma lähen, jalad kastevees, pääs tuhat vastset viit.
Päike oli parajasti tõusmas. Pariis hakkas all ärkama. Selles heledas ja puhtas valguses paistsid eredalt silma majade idapoolsed küljed. Tornide hiiglavarjud roomasid katuselt katusele, suure linna ühest otsast teise. Mõnes linnajaos oli juba kuulda kõnekõma ja lärmi, ühest kohast kostsid tornikella helinad, teisest kohast haamri-löögid, kolmandast sõitva vankri kolin. Siin-seal katuste kohal tekkis suitsukiharaid nagu määratu vulkaani lõhedest. Kobrutades rohkete sillasammaste juures ja paljude saarte neemedel, sillerdas jõgi hõbedaste voltidena. Teispool linnamüüre kadus pilk suure helvendava udusõõri taha, kust ähmaselt paistsid lagendike ebamäärased jooned ja mäenõlvade kaunid ku-merused. üle pooleldi ärganud linna levis iga laadi hääli. Idapoolsest taevast ajas hommikutuul valgeid pilveudemeid üles, kiskudes neid lahti mäenõlvakute uduvillaku küljest. Mõned piimakruusidega eidekesed näitasid Jumalaema 485
annaabi.ee 
