· Inimkõnes ei ole häälikud isoleeritud, vaid on pideva kõnevoolu ja häälikujärjendi osad · Õpetus koartikulatsioonist foneetika haru, mille ülesandeks on selgitada, kuidas häälikud kõnes üksteist mõjutavad Kitsamas mõttes tähistab koartikulatsioon kõnevoolus järjestikuste häälikute moodustamise osalist samaaegsust · Koartikuleerimine on kõne ökonoomse esituse võimalus Järgneva hääliku mõju eelneva hääliku hääldusele nim regressiivseks koartikulatsiooniks nt kuu, keel · Eelneva hääliku mõju järgneva hääliku hääldusele nim progressiivseks koartikulatsiooniks nt järjendid kana+ka Koartikulatsiooni e kaasahääldust võimaldab häälduselundeid või nende osi liigutavate lihaste eraldi juhitavus · Hääldamisest võtab osa umbes 100 lihast · Artikulaatorite koordineeritud tegevusest ja lihaste erinevast massist tingitud liigutuste inertsist osutub võimalikuks häälikute koartikulatsioon Koartikulatsiooni tähtsaimad ilmingud on:
IPA põhimärkide kõrval vajatakse foneetilises transkriptsioonis ka diakriitilisimärke, mis osutavad lisaartikulatsioonile, nt vokaani nasaliseerimist, konsonandi palataliseerimist jne. Foneetiline vaheldus Foneetilisi vaheldusi ehk variatsioone esineb kõneakti kõigis etappides. Isegi ühe sõna hääldamisel on inimese kõneelundid pidevas liikumises ja seetõttu sulavad häälikud osaliselt üksteisega kokku. Sedanähtust nimetatakse kooshäälduseks ehk koartikulatsiooniks. Iga hääliku puhul on olemas n-ö ideaalasend, mille poole kõneelundid püüdlevad ning mille keel ja huuled võtavad, kui häälikut hääldatakse aeglaselt ja hoolikalt. Normaalne kõne on aga kiire ja sisaldab palju sarnastumist häälikute (oletatavatel) piiridel, nii et ideaalasendid jäävad enamasti täielikult saavutamata. Kõne on kontiinum, tihti pole sõnas häälikute vahel selgeid piire nagu suulises keeles pole pause sõnade vahel.
teisele, s.t. kujundada seosed kõnesegmendid <-> keeleüksused. Psühholoogilised alused: Lugemistoimingu operatsionaalne koostis (Karlep 1987): 1. Häälikute ja tähtede vastavuse määramine: tähekujude eristamine, grafeemi (ühe-või kahekordse tähe, grafeemivariantide) äratundmine ja kujutluse loomine segmentaalfoneemide järjendist. 2. Orientiiride leidmine sünteesiks, s.t koartikulatsiooniks: täishäälikute ja diftongide leidmine koartikulatsiooni taastamiseks silbis, vältekandjate leidmine sõna rõhulisrütmilise struktuuri loomiseks. 3. Sõna häälikkoostise taastamine: hüpoteesi(de) loomine sõna kõlast, sõna hääldamine häälega või vaikselt. 4. Enesekontroll tähenduse või sõnade häälikulis-tähelise koostise põhjal. Kirjutamistoimingu operatsionaalne koostis (Karlep 1987): 1. Häälikanalüüs
annaabi.ee 
