kirikukunstile, millest kaalukaima osa moodustavad epitaafid ja vappepitaafid. Hasselblatti epitaaf: Johann Hobbingi epitaaf: Dietrich Mölleri epitaaf: Adolf Eberschildti epitaaf: Epitaph mälestuseks Mustpea liikmetele: Friedrich Wartmanni epitaaf: Uexkülli vappepitaaf: Anton Philipp von Saltza vappepitaaf: Eestimaa aadliku ja Rootsi ohvitseri Heinrich von Knorringi vappepitaaf: 8. Kirjelda “Surmatantsu” ja lisa olulisi andmeid selle kohta. Niguliste muuseumis eksponeeritav Põhja-Euroopa ühe kuulsaima kunstniku Bernt Notke “Surmatants” on rahvusvaheliselt kõige tuntum keskajast pärinev kunstiteos Eestis. Tegemist on kogu maailmas ainukese säilinud lõuendile maalitud keskaegse surmatantsuga. 15. sajandi lõpul valminud maalist on tänaseni alles 7,5 meetri pikkune algustükk
· Tuw von Saltza vappepitaaf. 17021703 · Alexander Gustav von Esseni (surnud 1689) vappepitaaf. 17. sajandi lõpp · Friedrich Wartmanni vappepitaaf. 1679 · Gottfried Wilhelm Helffreichi vappepitaaf. Umbes 1771 · Magnus Reinhold von Nasackini vappepitaaf. Umbes 1775 · Eva Louisa von Schulmanni vappepitaaf. Umbes 1775 · Üxkülli perekonnaliikme vappepitaaf. Umbes 1700 · Anton Philipp von Saltza vappepitaaf. 16861687 · Heinrich von Knorringi vappepitaaf. 1679 · Adolf Eberschildti vappepitaaf. 1670. aastate algus *Epitaaf on lahkunu mälestuseks kirjutatud lühike tekst, tavaliselt hauasambal. Epitaaf on hauakiri või hauakirjaga mälestussammas; ka surnu mälestustahvel kiriku seinal. See võib olla ka kirjanduses kellegi surma puhul kirjutatud lühiluuletus. Hauaplaadid: · Jost Dunte hauaplaat. 1624 · Heinrich von Tiesenhauseni ja tema abikaasa Anna hauaplaat. 1654
1810- 1820-ndail aastail seisis selle ürituse eesotsas eesti päritoluga näitleja P. A. J. Steinsberg. Aga juba ammu enne Steinsbergi teatrisse astumist leiame Kotzebue näidendis "Die väterliche Erwartung"("Isalik lootus", 1789) eestlastest tegelaste omakeelset dialoogi ja laule. 1794. aastal püüdis Fr. G.Arvelius ettetellimise korras välja anda oma ühevaatuslikku rõõmu ja õpetuse mängu "Ramma Josepi Jubilei", mis aga jäi ilmumata. 1816. aastal mängiti Pärnus Kotzebue ja Knorringi ühevaatuslikku saksa- ja eestikeelset näidendit "Der Talkus"("Talgud"); kelle poolt see ette kanti, ei selgu säilinud nappidest andmetest. Arvestades aga seda, mida teame Pärnu eestikeelsete teatrietenduste kohta 1820-ndail aastail, võib pidada tõenäoliseks, et "Talgud" kandis ette suviti Pärnut külastav Tallinna näiteseltskond, kes hiljem(1826) on sama näidenit mänginud ka kodulinnas. Kõige varasemad andmed eestikeelsetest tatrietendustest Tallinnas pärinevad siiski 1819. ja 1821
annaabi.ee 
