Piiskopilinnus ehitati muistse Kuressaare sadama vahetusse lähedusse, sadamasse viiva tee äärde. Linnus kontrollis nii teed sadamasse kui ka sadamat ennast (Aluve, 1979). Kuressaare piiskopilinnuse ehituslugu on tihedalt seotud eestlaste võitlusega ristisõdijate vastu 13. saj alguses ja eriti hiljem, 14. saj keskel. Esimesed kirjalikud teated Kuressaare linnusest pärinevad 1380. aastate algusest ning piiskopiriigi keskuseks kujunes see piiskop Winrich von Kniprode ajal (Püüa, Nurk, Sepp, 2016). Paljud ajaloolased lähtuvad 20. saj algul linnuse rekonstrueerimist juntinud arhitekti Karl Rudolf Hermann Seuberlichi seisukohast, et esmalt ehitati kaitsetorn. Edasi alustati kaitsetorni ehitusega, seejärel konvendihoone (Kesküla,2015). Kuressaare linnus-kindluse ajalugu on jagatav vähemalt neljaks suureks perioodiks, mida rahvapäraselt kutsutakse kunagiste omanike järgi: piiskoppide aeg, Taani aeg, Rootsi aeg ja Vene aeg (Püüa, Nurk, Sepp, 2016).
Johannesega nõudis ordult peale vaimuliku kuulekuse ka lääniustavust Pp ülemvõimu taastamist Riia üle Kahjutasu p-lt ära võetud valduste ja õiguste eest Ordu ei alistunud, kuid oluk muutus talle ohtlikuks, kuna mõlemad piiskopid tegid tema vastu ässitustööd vasallide seas, linnades ja ka ägedat välispropagandat. Saksa ordu km Winrich von Kniprode nõustus leppima pp-ga alles pärast seda, kui Sksa keiser Karl IV määras Riia kiriku konservaatoreiks Poola, Taani, Rootsi, Norra kuni ning Mecklenburgi ja Pommeri hertsogi + paavst ähvardas karmide vahenditega. 7.mai 1366 Danzigis sõlmiti lepe, millega Ordu loovutas Riia linna pp-le, kes loobus vaimuliku kuulekuse nõudest ja läänivandest. Lepe pidi jõustuma pärast paavsti kinnitamist, kuid seda ei juhtunudki. Ordu kasu: välditi välisvõimude vahelesegamist Liivim asjadesse.
määhärra (Saare-Lääne piiskop Heinrich I) võimule alluda. 13. sajandi teisel poolel puhkes uus konflikt Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel maavalduste pärast. Ordu vallutas paavsti legaadi palvel tagasi kihelkonna ja Koluvere linnuse. Sisetülide käigus hävitati linnus täielikult. Tänaseni säilinud Koluvere linnuse osade ehitust alustati 13. sajandi lõpus. Peahoone pärineb piiskop Winrich von Kniprode valitsusajast 1383–1419. Esialgu oli Koluvere ilmselt nelinurkne tornlinnus, külgede pikkusega 9,2 ja 9,8 meetrit, ning tugines peamiselt veekaitsele; linnus on ümbritsetud 2 vallikraaviga. Põhikorruse mõigasroietega võlvlagi lubab oletada torni olemasolu juba 13. sajandi lõpust. 14. sajandi algul alustati torni juurde konvendihoone tüüpi ehk klassikalise nelinurkse ringmüüriga linnuse ehitust, mille kagutiivas asusid refektoorium ja kabel, põhjatiivas eluruumid
annaabi.ee 
