Viiul kujunes 17. saj. armastatuimaks ansambli- ja soolopilliks. Viiuli perekonna sünd oli 17.sajandi kõige tähelepanuväärsem sündmus muusikainstrumentide ajaloos. Pole täpselt teada, kes valmistas esimese viiuli, kuigi paljud autoriteetsed allikad peavad selleks Kaspar Tieffenbruckerit. Tõelise täiuslikkuse saavutas viiul aga Cremona koolkonnas: · Amati · Stradivari · Guarneri Mainida võiks veel Tirooli meistrit Jakob Steinerit ja sakslast Matthias Klotz`i. Uus, emotsionaalse ja jõulise kõlaga pill tõstis nii soolo- kui orkestrimuusikas keelpillid juhtivale kohale, paljud tollel ajal ooperiteatritesse, samuti suuremate kirikute tekkinud orkestrid koosnesidki põhiliselt keelpillidest. Puhkpillid tolle aja kirjutamisprintsiipide kohaselt dubleerisid keelpille, andes orkestrikõlale reljeefsust. Siiski oli ka, eriti linnade teenistuses, puhkpillidest koosnevaid orkestreid, nende kanda oli eelkõige tseremoniaalmuusika.
esilekerkimine ansambli- ja soolopillina. 16. Sajandil polnud viiul veel eriti oluline pill. Seltskonna- ja kirikumuusikasse hakkas ta tungima alles sajandi viimasel veerandil. Viiuli kiire tõus oli seotud viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas. Seal sai viiul endale klassikalise kuju ja ehituse. Sealse meistri Niccolo Amati(1596-1684) ning tema õpilaste Andrea Guarnieri ja Antonio Stradivari (1644 - 1737) pillidega suutsid võistelda ainult Tirooli meistrid nagu Jakob Steiner ja Mathhias Klotz. Instrumentaalmuusika ei hõlmanud barokiajastul ainult kammermuusikat, vaid ka orkestrimuusikat. Orkestreid kohtas enamjaolt õukondades ja nende ülesanne oli mängida vastuvõttudel ja ballidel. 18. Sajandi algul tekkisid tudengite ja linnakodanike muusikaühingud ning nendegi juurde kuulus enamasti orkester. Linnade teenistuses oli tavaliselt ka puhkpillimängijaid, kelle ülesanne oli teha teatud aegadel "tornimuusikat" ehk mängida mõnest tornist lühikesi puhkpillipalu, koraale
meeskonnatöö oskust- ei piisa enam heast isiklikust sooritusest vaid peab olema hea meeskonnamängija. Klimoski & Zukin ütlevad, et on kasvav vajadus leida gruppe arendavaid efektiivseid strateegiaid. Teadlased on küsimuse alla seadnud inimeste individuaalse isiksuse uuringud, sest uurimusi on vaja teha gruppide kohta. Seetõttu on üha enam tarvis uurida isiksuseomaduste väljendumist grupitasandil. Grupisooritus on mõjutatud grupis olevate isiksuste koostööst (Bradley, Klotz). Kui ekstravertsuse tase on kõrge, siis on see sobib hästi selliste ülesannete lahendamisel, kus obn vaja sotsiaalsust. Kui sul on grupp töötajaid, kellel on kõrge ekstravertsuse tase, siis see mõjutab grupikäitumist selliselt, et need grupid saavad näitseks ajurünnakutega hästi hakkama, sest on vaja oma ideid väljendada. Samas ei saa nad hästi hakkama selliste ülesannetega, mis nõuavad kiiret otsustamisvõimet ja ülesandele keskendumist (Barry & Stewart)
annaabi.ee 
