Et reovett põletada lisakütuseta peab nende kütteväärtus olema kõrgem kui 8400 kJ/kg (2000 kcal/kg) Reovete desinfektsioon Bakterite ja mikroobide hävitamine. Teostatakse peale muu reostuse kõrvaldamist tehislikes puh. seadmetes ja peale biotiike. Desinfitseerimine klooriga- Väikestes puh. seadmetes kasutatakse kloorlupja, suuremates aga vedela (gaasilise) kloorina. Kloorlubja segamisel veega : 2CaCl2O + 2H2O = Ca(OH)2 + 2HOCl + CaCl2 Tekkinud kloorishape HOCl on ebastabiilne ja laguneb soolhappeks ja hapnikuks: HOCl= HCl + O Vaba hapniku aatom hapendab bakteri raku protoplasmas olevaid aineid, mille tulemusena mikroobid hävivad. Samasugust toimet avaldab ka vahetult kloor. Cl2 + H2O HCl + HOCl Kloori mõju tagamiseks vajalik kontakti aeg ( 15-30 min) ja jääkkloori sisaldus väh. 0,2 mg/l. Kloorimist kasutatakse ka kanalisats. puhastamiseks, klooritakse ka aktiivmuda settimise parandamiseks, paremaks rasva eemaldamiseks
Nende toime oksüdeerijatena tuleneb osaliselt hüpokloorishappe vesilahuse lagunemisest: 2HClO(aq) 2H+ (aq) + 2Cl- (aq) + O2(g) · Eralduv hapnik on oksüdeerija. · Järgneval reaktsioonil ClO- (aq) + Cl- (aq) + H2O(l) Cl2(g) + 2OH- (aq) põhineb ka kloori kasutamine veepuhastites. · HClO ja hüpokloritite lagunemise kiirus vesilahuses sõltub pH-st, temperatuurist (kuumutamisel tekivad kloraadid), kontsentratsioonist, valgustatusest (valguse toimel eraldub O2) ja lisanditest. · Kloorishape HClO2 ja broomishape HBrO2 on ebastabiilsed ja disproportsioneeruvad. · Mõnevõrra stabiilsemad on nende soolad kloritid ja bromitid. · Kloraatioon ClO3 - tekib kloori reaktsioonil kuuma kontsentreeritud leelise lahusega: 3Cl2(g) + 6OH- (aq) ClO3 -(aq) + 5Cl-(aq) + 3H2O(l) · Kloraadid on laialt kasutatavad oksüdeerijad. Kaaliumkloraati kasutatakse ilutulestikus ja tuletikkude (nn tikuväävel koosneb kaaliumkloraadist, antimonsulfiidist, väävlist ja klaasipurust) valmistamisel.
F3ClO2 (oa VII)tugevad happed. Kloor- Cl2(g) + H2O(l) = HClO(aq) + HCl(aq). See on nõrk hape, tuntud vaid vesilahustes ja gaasina. Selle soolad on ebapüsivad ühendid, mis esinevad enamasti vesilahustes või kristallhüdraatidena. Cl2(g) + 2NaOH(aq) NaClO(aq) + NaCl(aq) + H2O(l). HOCl ioonsete hüpokloritite kiirus ning suund vesilahuses sõltub pH-st, temp-ist, valgustatusest, kontsentratsioonist ja lisanditest. Hüpokloritid oksüdeerivad orgaanilisi aineid, kuna nad lagunevad aeglaselt. Kloorishape HClO2 ja broomishape HBrO2 on ebastabiilsed ja disproportsioneeruvad. Mõnevõrra stabiilsemad on nende soolad kloritid ja bromitid. Kloraadid lagunevad kuumutamisel. Reaktsiooni tulemus sõltub katalüsaatori juuresolekust. Perkloraate saadakse tavaliselt kloraatide vesilahustest elektrokeemilisel oksüdeerimisel: ClO3-(aq) + H2O(l) ClO4-(aq) + 2H+(aq) + 2e-. Perkloorhapet HClO4 saadakse kontsentreeritud soolhappe toimel perkloraatidesse. Perkloorhape on värvusetu
Elektrolüüs 0o taandamine NaCl------------------------- NaClO3 ------------------------------NaClO2 Keedusool Na-kloraat Na-klorit Tekkinud naatriumklorit on säilitamisel püsiv ühend. Segatuna orgaaniliste ainetega võib anda löögil plahvatava segu, ta on ka mürgine aine, mis lahustub hästi vees. Na-klorit hüdrolüüsub, andes kloorishappe: NaClO2 + H2O NaOH + HClO2 ; Tekkinud kloorishape laguneb ja annab monohapniku (atomaarse hapniku, mis ongi pleegitaja) HClO2 HCl + 2O Lisaks naatriumkloritile ( NaClO2, ), kasutatakse naatriumperokso-disulfaati Na2S2O8, peroksüetaanhapet CH3COOOH. Need oksüdeerijad lagundavad värvaineid värvituteks saadusteks. Värviliste lisandite päritolu ja keemiline ehitus on vahetilt seotud kiu enda ehitusega. Orgaaniliste ainete värvus on tavaliselt põhjustatud kromofoorse süsteemi olemasolust aine molekulis
happes -I HCl vesinikkloriidhape kloriidid NaCl, KCl, MgCl2 jpt. I HClO hüpokloorishape hüpokloritid NaClO, KClO, Ca(ClO)2 III HClO2 kloorishape kloritid - V HClO3 kloorhape kloraadid KClO3 (Berthollet’ sool), NaClO3 VII HClO4 perkloorhape perkloraadid KClO4, NaClO4, NH4ClO4
annaabi.ee 
