aasta aprillis ja ülejäänud kolm 1999. aastal. Dolly oli hea tervise juures tänavu jaanuarini, mil tal diagnoositi liigesepõletik. Peagi järgnes sellele ravimatu kopsuhaigus. Dollyga juhtunu tugevdab kloonloomade enneaegset vananemist uskuvate teadlaste seisukohti. Ka Dolly klooninud geneetikud ise tunnistavad, et looma surmahaigus tuli neile halva üllatusena. Teadlasterühma juhtinud professor Ian Wilmuti sõnul näitas Dollyt tabanud liigesepõletik, et kasutatud kloonimistehnika oli "ebatõhus" ja vajab parandamist. Inimkloonimise eetikast kirjutava dr. Patrick Dixoni sõnul näitab Dolly surm, kui palju on kloonimisega seotud veel vastamata küsimusi ja kui vastustustundetud on viitedki peatsele, või juba ehk toimunudki, inimkloonimisele. Ka Dixon rõhutab, et Dolly oli küllaltki noor loom. Dixonile sekundeerib Suurbritannia Kuningliku Seltsi tüviraku-uuringute ja terapeutilise kloonimise töörühma juht professor Richard Gardner
2. DOLLY 6 Lammas Dolly sündis 5. juuli 1996. aastal, ta oli esimene loom, kes klooniti. Dolly loojaks olid Ian Wilmut, Keith Campbell ja kolleegid Roslini instituudist Sotimaalt. Ta suri kopsuhaigusse 6 aastat hiljem. ,,Ka Dolly klooninud geneetikud ise tunnistavad, et looma surmahaigus tuli neile halva üllatusena. Teadlasterühma juhtinud professor Ian Wilmuti sõnul näitas Dollyt tabanud liigesepõletik, et kasutatud kloonimistehnika oli "ebatõhus" ja vajab parandamist. Dr. Patrick Dixoni, kes kirjutab inimkloonimise eetikast, sõnul näitab Dolly surm, kui palju on kloonimisega seotud veel vastamata küsimusi ja kui vastustustundetud on viitedki peatsele, või juba ehk toimunudki, inimkloonimisele"(Maailma esimene 2008) Kui lambad elavad tavaliselt 11-12 aastaseks ja raskemad haigused(kopsuhaigused) esinevad just vanemail loomadel, eriti laudaspeetavad, see on täiesti tavaline.
Mõned kloonitud loomad kasvavad raseduse vältel hiiglaslikuks ja haiglaseks. Selleks on põhjus puuduvad süsiniku aatomid. Roslini Instituudis töötav teadlane Lorraine Young oma kolleegidega on näidanud, et kui laboris lambaerüoga manipuleeritakse, siis see kaotab mõned geenide külge kinnitatud metüülrühmad (CH3 rühmad). Arvatakse, et see mõjutab kui aktiivselt geenid valke tootma peaksid. See omakorda otsustab looma ellujäämise.[3] Kuid Dolly surm näitab, et kasutatud kloonimistehnika oli ,,ebatõhus" ja vajab parandamist. Inimkloonimise eetikast kirjutav dr. Patrick Dixoni sõnul näitab kloonitud lamba surm, kui palju on veel kloonimisega seotuid vastamata küsimusi ja kui vastutsutundetu oleks kloonida inimest. Wilmuti rühm tunnistab, et tulemused on enamasti olnud ,,frankensteinlikud" ja nii suurt edu kui Dollyt saatis juhtub harva. Praeguseks on kloonitud veist, kitse, hiirt ja kassi ning kõik on noorelt surnud. Enamus sureb kohe pärast sündi. See näitab, et 1990
aasta aprillis ja ülejäänud kolm 1999. aastal. Dolly oli hea tervise juures 2003. aasta jaanuarini, mil tal diagnoositi liigesepõletik. Peagi järgnes sellele ravimatu kopsuhaigus. Dollyga juhtunu tugevdab kloonloomade enneaegset vananemist uskuvate teadlaste seisukohti. Ka Dolly klooninud geneetikud ise tunnistavad, et looma surmahaigus tuli neile halva üllatusena. Teadlasterühma juhtinud professor Ian Wilmuti sõnul näitas Dollyt tabanud liigesepõletik, et kasutatud kloonimistehnika oli "ebatõhus" ja vajab parandamist. Dr. Patrick Dixoni, kes kirjutab inimkloonimise eetikast, sõnul näitab Dolly surm, kui palju on kloonimisega seotud veel vastamata küsimusi ja kui vastustustundetud on viitedki peatsele, või juba ehk toimunudki, inimkloonimisele. Wilmuti rühm tunnistab ausalt, et kloonimise tulemused ei ole enamasti kuigi head, ning kloonimisprotsessi tulemused on senini tavaliselt olnud üsna "frankensteinlikud". Nii suur
annaabi.ee 
