lause meloodiat. Viisile ei pööratud eraldi tähelepanu, selle kohta öeldi toon, mõnu, hääl vms. Viisi oli vaja, et esitada tekste hästi kuuldaval, sisendaval ja meeldejääval kujul. Kindlate tegevustega (mingi töö, kombe või mänguga) on seotud töö- ja tavandilaulud, mis moodustasid mõnikord pikema tsükli, ning mängulaulud. Rahvapillid Lokulaud (lokk, lokits, lõkulaud, kola, kolk, kolklaud, kloba, orjapill) kujutab endast kahe posti vahele kinnitatud põikpuu küljes rippuvat kuusepuust lauda, mida lüüakse kahe, harvemini ühe kasest või tammest vasaraga. Pingipill, Jauram, Käristi, Parmupill, Põsepilli heli tekitatakse ühe või mõlema käe sõrmedega vastu põski nipsutades. Pinget muutes saadakse erinev heli. Kammipilli piid on kaetud õhukese paberi või puulehega, Trumm, Vurr tehakse seajalakondist või puust. Nööri otsa kinnitatud tükike pannakse õhus
Teppo tüüpi pilli nimetatakse rahva seas eesti või võru tüüpi lõõtsaks, ka lihtsalt teppo pilliks. Lõõtsaharrastus on Eestis väga laialt levinud, mängivad nii noored kui vanad. Lisaks sellele õpetatakse lõõtsamängu pärimusmuusika õppelaagrites, mitmetes muusika- ja huvikoolides ning kõrgkoolis. Idiofonid ise helisevad pillid Heli tekitab pilli materjal, korpus ise, kui seda lüüa või näppida. Lokulaud (lokk, lokits, lõkulaud, kola, kolk, kolklaud, kloba, orjapill) kujutab endast kahe posti vahele kinnitatud põikpuu küljes rippuvat kuusepuust lauda, mida lüüakse kahe, harvemini ühe kasest või tammest vasaraga. Lokulauda kasutati signaalpillina, mille kaugele kõlava heliga kutsuti töölisi koju ja rahvast kokku, teatati õnnetusjuhtumitest (tulekahju), aeti karja kokku. Et lokku löödi paljudes peredes ja mitmesugustel puhkudel, taoti vahetegemiseks eri rütme. Lokulauad olid enamasti mõisates, kuid ka suuremates taludes.
lokulauad, jahisarved, millega anti edasi teateid ning hirmutati metsloomi ja kurje vaime. Selliste pillide tekitatud helid jäävad sageli muusika ja mittemuusika (isegi müra) vahealale. Niisamuti jääb muusika piirimaile suur osa väikeste laste tekitatud pillihelidest. Rahvapillide liigitamine: Idiofonid ise helisevad pillidHeli tekitab pilli materjal, korpus ise, kui seda lüüa või näppida. Lokulaud (lokk, lokits, lõkulaud, kola, kolk, kolklaud, kloba, orjapill) Heliraud (tagiraud) . Pingipill (tuhkapill) Jauram (loogapill, umba, sokuloku) Käristi koosneb käepidemega hambulisest võllist ja selle ümber pöörlevast puuraamist, mille sees olev puulaast vastu hambaid puutudes käriseb. Käristiga hirmutati loomi (hunte). Kilk (ristik) Parmupill (konnapill, huulepill, kärsapill, suukannel) Membranofonid väriseva membraaniga pillid Heli tekitavad pinguldatud membraanid (õhukesed nahad, kiled vms). Siia liiki kuuluvad eelkõige
sajandi algul süsteemi, mida hoolimata mõningatest vastuoludest siiamaani kasutatakse. Pillid jagunevad heli tekitamise viisi järgi nelja põhiliiki: 1. Idiofonid Aerofonid Kordofonid Membranofonid 10.4. Idiofonid ise helisevad pillidHeli tekitab pilli materjal, korpus ise, kui seda lüüa või näppida. Lokulaud (lokk, lokits, lõkulaud, kola, kolk, kolklaud, kloba, orjapill) kujutab endast kahe posti vahele kinnitatud põikpuu küljes rippuvat kuusepuust lauda, mida lüüakse kahe, harvemini ühe kasest või tammest vasaraga. Lokulauda kasutati signaalpillina, mille kaugele kõlava heliga kutsuti töölisi koju ja rahvast kokku, teatati õnnetusjuhtumitest (tulekahju), aeti karja kokku. Et lokku löödi paljudes peredes ja mitmesugustel puhkudel, taoti vahetegemiseks eri rütme. Lokulauad olid enamasti
annaabi.ee 
