paista, või võltsi uhkust, kuna abstraktsus on ,,liiga lihtne". 6) Kultuurne inimene ei lase ennast kammitseda ühiskonnas/seltskonnas olemise traditsioonidest, ta paneb välja kõik, mis tal pakkuda on ning ei hooli vastakatest arvamustest. Ta tunnistab, et ülistab abstraktset mõtlemist ja ei häbene, et see on temale ja ka paljudele teistele midagi kõrget ja mõistmatut. Ajalehtedes oleva satiiri näeb ta läbi, kuna see on enamasti kliseelik püüdlus kõrge abstraktse väljendusviisi poole. 7) Lihtrahva meelest on mõrvari olemus jagamatu, temast ei saa lahutada konkreetset fakti, et ta on tapnud. Peamine põhjus, miks suurtes gruppides peljatakse abstraktset mõtlemisviisi, on selle lihtsus ja keerulisus. Mõelda on lihtne, ent viise, kuidas seda teha, on lõpmatu hulk. Et vältida häbi ja arusaamatusi, on palju turvalisem laskuda konkreetse mõtlemise tasemele, sinna, kus ühismeel on kõige tõenäolisem olema
prerafaliitidega. Keatsi värsid on kerged, nad pole Schellilikult abstraktsed, detailikujutus, loomingu vältel tal kujunemine toimub ja hilisemad asjad on lihtsamad. Üldine toon on seesama mis sajandilõpu luuletajatel - loid melanhoolia. Õige romantism Prantsusmaal läheb lahti 1820. aastatel, märgiline daatum võiks olla ka 1818, seotud Victor Hugoga. Sajandipikkuse eluga autor - sellisel juhul me ei saa öelda, et ta on pesuehtne romantik. Samas tema "Jumalaema kirik Pariisis" on üsna kliseelik romantistlik teos. Iseäraliku romantismi on tinginud Pr ühiskondlik atmosfäär. Kaks varajast autori, kellest tuleks rääkida. Siin on ka proosa asetus mõnevõrra teine. Need proosateosed on seotud ka meie proosa teemaga. Üks esimesi Prantsuse romantilisi autreid on Chateaubriand - üks neid autoreid, kes elab realismi sisse. Ka tema on luuletaja-aristokraat. Koolitust on saanud koolis, aga ka kirjanikelt. Kirjandusse tuli aastal 1790 - "Armastus külas"
ning vastandab sellele koiduvalguse, vabaduse. Hilisemat isamaaluulet on mõjutanud kodumaast eemaloleku tõttu tekkinud mõneti ühekülgne arusaamine ärkamisaja suundade taotlustest. Oma viimases luuletused ,,Enne surma Eestimaale!" kutsub Koidula jätkama võitlust, seisma vabaduse ja tõe eest. 24. Rahvuse ja isamaa kujutamise erijooned ärkamisaja luules Esteetika, ärkamisaja luule. Suur osa ärkamisaegsest luulest on naiivne ja pealiskaudne ja kliseelik. Tegemist pigem salmidega, mitte luulega. Vormi seisukohalt on väga tähtis riim, eriti lõppriim. Eriti Faehlmann. Värsivormidest kohtame kolme jambi, trohheust ja dakteumi. Koidula kõrval hakkasid esile kerkima rahvusromantilise ainevaldkonna ning käsitluslaadiga võimekad luuletajad, kes püüdsid rahvast aktiviseerida, sisendada optimismi ning kujundada patriotismi. Looduslüürika kõrval ongi nende loomingus kunstiliselt kaalukamad patriootilised
annaabi.ee 
