Ümberkujunemise esimeseks vormiks olid põlengud. Pärast hakati rajama karjamaid ja põlde. Metsaraiumine algas küllap juba paleoliitikumis, kuid sai suurema ulatuse alles rauaajal 2000 - 3000 aastat tagasi. Umbes samal ajal algas tõusude ja mõõnadega kulgev kliima märgatav jahenemine nn. "väike jääaeg", mille sügavaimad lohud olid 17. ja 18. sajandi alguses. Soodsad kliimaolud valitsesid meie ajaarvamise alguse paiku (Rooma kliimaoptimum) ja 1000. aasta ümbruses (keskaegne kliimaoptimum). Inimestele ebasoodsad ilmastikuolud esinesid alates 13. sajandist, seda nii külmade talvede kui suviste põudade näol. See põhjustas metsade järjest intensiivsemat hävitamist ning põldude, karja- ja heinamaade laiendamist. Peale kütte ja ehituspuidu ülestöötamise laastas metsi rauasulatus. Alles 1735. a. läks korda rauamaagi sulatamine kivisöe koksiga. Seni tehti seda eranditult puusöega. Söepõletamise mastaapsust iseloomustab näiteks fakt, et 1674. a
Info kliima muutumise kohta pärast viimast jääaega pärineb puude aastarõngastest, viirsavist, Gröönimaa jääkilbi puursüdamikest ning merepõhja setetest. Aastarõngaste põhjal on kindlaks tehtud, et viimase kaheksa tuhande aasta jooksul on olnud neli suhteliselt sooja ning viis suhteliselt külma ajavahemikku. Eriti soe oli kliima vahemikus 7300-4900 aastat tagasi, kuid mitte ühtlaselt vaid tsükliliselt. Soojad perioodid olid veel 3300 ja 2750 aastat tagasi ja nn. keskaja kliimaoptimum (800-1300). Pärast väikest jääaega (1450 - 1850) algas kliima soojenemine. 20. sajandi keskpaiku kliima küll lühikeseks ajaks mõnevõrra külmenes, kuid sellele järgnes eriti kiire soojenemine 1990. aastatel. Kliimamuutuste mõju erinevatel laiuskraadidel Globaalne kliima ja temperatuur on eelkõige statistilised näitajad, mis arvutatakse lokaalsete andmete põhjal. Muutused globaalsetes parameetrites ei pruugi kajastuda
mille veetase kerkis sarnaselt Balti jääpaisjärvega üle maailmamere taseme. Väljavool Antsülusjärvest oli Taani väinade kohal. Taimkattes levisid metsatundrailmelised hõredad ja valgusküllased kaasikud ja männikud, mille põõsarindes leidus rohkesti vaevakaske ja puhmarohurindes kõrrelisi, lõikheinalisi ja sõnajalgu. Puittaimedest kasvas pajusid, kadakat, astelpaju, preboreaali lõpul ka üksikuid sarapuid, leppi ja jalakat. Atlantikum (80005000 BP) Kliimaoptimum, kliima muutub niiskemaks ja soojemaks. Laialehistes metsades leidus peale tamme, jalaka ja pärna vähemal määral vahtrat, raagremmelgat, valgepööki jt. Kagu-Eestist algab ligikaudu 8000 aastat tagasi kuuse sissetung. Suhteliselt rohkem männikuid säilis Lääne- ja Loode-Eesti transgressioonialadel. Laialehiste metsade rohurinne oli tänapäevasest liigirikkam. Sellel perioodil levisid luuderohi, mõõkrohi, samuti puuvõõrik. Litoriinamere alguses (8000 BP)
Levisid kasemetsad. Läänemere tolleaegne faas: Joldiameri. Boreaal (u 93007800 a tagasi). Kliima muutus kuivemaks, soojemaks (suved olid kuivad, soojad; talved külmad). Ülekaal männimetsadel, perioodi teisel poolel lehtpuud, eriti lepp. Vastav Läänemere faas: Antsülusjärveks. Atlantiline kliimastaadium (u 78004800 a tagasi). Kliima muutus mereliseks, st niiskeks ja soojaks. Suvi pikk, soe, talv lühike, pehme. Läänemere piirkonna kõige soodsam ilmastikujärk (kliimaoptimum). Vastab Läänemere Litoriinamere etapp. Staadiumi algul levisid lehtpuud: laialehelised sarapuud, lepad, jalakad. Staadiumi teisel poolel tamm, pärn. Periood oli soodsaim lehtpuumetsades elavatele loomaliikidele. Subboreaalne kliimastaadium (u 48002800 a tagasi). Perioodi alguses, Litoriinamere ajal oli kliima endiselt soe, muutus tunduvalt kuivemaks, levisid ulatuslikud tammemetsad. Limneamere ajal ilm jahenes, hakkasid levima kuusemetsad.
annaabi.ee 
