Sisepoliitiline areng 1920.-1930. aastatel Poliitilised erakonnad. Parempoolseks erakonnaks oli Põllumeeste Kogud- selle liikmeid ühendas ühine huvi- põllumajanduse edendamine suurtalude soodustamise teel. Vanimaks parteiks oli Eesti Rahvaerakond- mõõdukas-liberaarne erakond, mida sidus eeskätt rahvusluse rõhutamine. Rahvuserakonnast eraldus 1919.a Kristlik Rahvaerakond- see ühendas rahva klerikaalsemat osa, kes polnud rahul kiriku osatähtsuse vähenemise ja kristliku moraali nõrgenemisega. Eesti poliitikaelu tsentrisse kuulus Eesti Tööerakond- eesmärgiks oli keskkihtide elujärje tõstmine sotsiaalsete uuenduste teel. 1923.a. eraldus Tööerakonnast Asunike Koondis, mis ühendas väikemaapidajaid, eeskätt asundustalude omanikke. Poliitilise spektri vasakpoolsesse ossa kuulus Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei (ESTP)- seadis oma ülesandeks sotsialisimi kehtestamise rahulikul teel
talumajad, laudad ning rajati uusi külasid. Sisepoliitiline areng 1920. aastatel. Parempoolseimaks erakonnaks olid Põllumeeste Kogud, mis moodustuasid jõukamast talurahvast ja põllumajandusega seotud linnakodanlusest. Erakonna liidriteks olid K. Päts, J. Laidoner. Vanimaks parteiks oli J. Tõnissoni juhitud Eesti Rahvaerakond. See koondas intelligentsi, linnakodanlust ja talurahvast. Sinna kuulusid Jaan Poska, Jakob Vestholm. Rahvaerakonnast eraldus Kristlik Rahvaerakond, mis ühendas klerikaalsemat osa. Sinna kuulus Otto Strandman, Ants Piip. Vasakpoolsesse ossa kuulus Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei, sinna kuulusid tööstustöölised. 15. juunil 1920 võeti konstitutsioon vastu. Eesti kõrgeimaks võimukandjaks oli rahvas. Võimalus teostada oma võimu anti parlamendivalimiste ja rahvahääletuse kaudu. Seadusandlikku võimu teostas Riigikogu, mille 100 liiget valiti iga 3 a tagant. Täidesaatev võim oli valitsusel, mis vastutas Riigikogu ees.
§ 14 Sisepoliitiline areng 1920. aastatel. Poliitilised erakonnad Parempoolseimaks erakonnaks olid Põllumeeste Kogud, mis moodustuasid jõukamast talurahvast ja põllumajandusega seotud linnakodanlusest. Erakonna liidriteks olid K. Päts, J. Laidoner. Vanimaks parteiks oli J. Tõnissoni juhitud Eesti Rahvaerakond. See koondas intelligentsi, linnakodanlust ja talurahvast. Sinna kuulusid Jaan Poska, Jakob Vestholm. Rahvaerakonnast eraldus Kristlik Rahvaerakond, mis ühendas klerikaalsemat osa. Tsentrisse kuulus Eesti Tööerakond, mille moodustas väikekodanlus. Sinna kuulus Otto Strandman, Ants Piip. Vasakpoolsesse ossa kuulus Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei, sinna kuulusid tööstustöölised. Veel oli Eestimaa Kommunistlik Partei, mis oli sunnitud tegutsema põranda all. Esimene põhiseadus 15. juunil 1920 võeti konstitutsioon vastu. Eesti kõrgeimaks võimukandjaks oli rahvas. Võimalus teostada oma võimu anti parlamendivalimiste ja rahvahääletuse kaudu
See koondas peamiselt Lõuna-Eesti rahvuslikke ringkondi nii inteligentsi, linnakodanluse kui ka talurahva hulgas. Tegemist oli mõõdukas-liberaalse erakonnaga, mis rõhutas oma täielikku toetust Ajutisele Valitsusele ja Maanõukogule, teatades, et ta peaeesmärgiks on iseseisev Eesti Vabariik. Rahvaerakonna ridadesse kuulusid näiteks J.Poska, J.Jaakson, J.Tõnisson, A.Bachmann, P.Põld, K-E. Sööt jne. Rahvaerakonnast eraldus 1919. aastal Kristlik Rahvaerakond. See ühendas rahva klerikaalsemat osa, kes polnud rahul kiriku osatähtsuse vähenemise ja kristliku moraali nõrgenemisega. Kristlastega liitus mitmeid haritlasi, sh kooliõpetajaid, kelle arvates on kristliku kõlbuse normid ainsaks ühiskonnaelu vundamendiks. Kümnendi teisel poolel hakkas kristlaste osakaal langema ning nad muutusid peamiselt kirikukoguduste varade ja õiguste kaitsjateks. 1917-1919 aasta üks kõige mõjukamaks parteiks tõusis Eesti Tööerakond, erakond
annaabi.ee 
