Hetkel asub teos Washingoni rahvusgaleriis (National Gallery of Art, DC, USA). Tegemist on õlimaaliga, lõuendi mõõtmeteks 59,1 x 72,5 cm. Pildil on kujutatud maskiballil viibivat rahvahulka, kellest enamuse moodustavad soliidsetes mustades ülikondades torukübaraid kandvad mehed. Pildil olevate naiste (väljaarvatud ühe) nägu varjavad maskid ning enamus neist on riietunud tumedatesse maani kleitidesse. Pildi koloriit on rahvahulga riietusest tulenevalt valdavalt tume ja monokroomne. Värvikamaid nüansse lisavad kirevates kostüümides arlekiinid ning mõned värvilised aksessuaarid. Tumedates toonides rahvahulgale on kontrastiks ka ballisaali heledam rõduäär maali ülaosas ning põrandat kattev punakaspruun vaip. Lisaks tugevale heletumedus kontrastile püüavad maali kompositsioonis pilku tugevad horisontaalsed ja vertikaalsed
olla ,,tegelik" või ,,vaba" ,,isiksuse" oma. Teiselt poolt jällegi - naine teeb mis tahab ja on tunkesid kandev lesbi või pitsi kandev Mai Loog. Kas pornograafia on naiste piiramine? Aga kui naisele meeldib pornograafia? See viib Wilsoni mõttele, miks peaks need olema feministid, kes naistele uusi reegleid seavad, ehk et ilmselt ei ole võimalik lahendada probleemi: ühelt poolt hukkamõist tarbijalik suhtumine kleitidesse ja moodi ja teiselt pooltindividualism, mida kleidid loovad. Kuid moega ühildumine on Wilsonil samamoodi nagu Simmelil: negtiivse märgiga konformism. St alternatiivmood ei ole mingi kõrgem ideaal. Vaba ja isiklik mood kui miski, mis eksisteerib ainul kuskil subkultuurisõgavustest? Mood on üks etseetilistest vabadustest, mis aitab alternatiive leida kui kunst. Mood ei ole mäng - see on kunstivorm ja sotsiaalne süsteem
Ehk et iha ilusa kleidi järele ei põhine ratsionaalsusel ega kasulikkusel. Sellel alusel võib hukka mõista Rubensi ja Tintoretto, sest need maalisid ainult tisse ja pepusid ja olid üldse pornograafid. Selline progressivne vs traditsiooniline kunstilähenemine hoopis uuest vaatenurgast. See viib Wilsoni mõttele, miks peaks need olema feministid, kes naistele uusi reegleid seavad, ehk et ilmselt ei ole võimalik lahendada probleemi: ühelt poolt hukkamõist tarbijalik suhtumine kleitidesse ja moodi ja teiselt pooltindividualism, mida kleidid loovad. Vaba tahe on müüt? Inimesed on sotsiaalselt konstrueeritud? Mood ei ole seotud vaba tahtega, majanduse ja kasulikkusega, vaid kaasaegsete moevooludega. Liberaalsed naised, vabastatud naised 60ndatel ütlesid, et tuleb teha oma asja, kuid kudias siis on nii, et kõik teevad oma asja? Samad riided jne. Kuid moega ühildumine on Wilsonil samamoodi nagu Simmelil: negtiivse märgiga konformism