Ta lasti maha 29. augustil Tartu lähedal Inglimäel. Trommel suri enne kohtuprotsessi algust 16. juunil 1925 Tallinna Keskvanglas kopsutuberkoloosi. Tartumaalt pääses põgenema ainult kümme kommunisti. Ka mõned Eestisse jäänud mässajad pääsesid võimude käest. Tartu mässaja Johannes Mänd, kes juhtis Vasula silla õhkimist (peatükk 1.3., lk 11-12), tunnistas hiljem, et kui Tartusse jõudis teade ülestõusu ebaõnnestumisest Tallinnas, põgenes ta koos peastaabi liikme Valter Kleiniga Tallinnasse. Seal pakuti neile varjupaika Nõukogude saatkonna kütteruumi keldris. Klein surigi 3. märtsil 1925 keldris kopsupõletikku, mispeale ta maeti keldri põranda alla. Saatkonda põgenes algul ka Anvelt, kes aga hiljem lahkus sealt Venemaale. Pruuli (2008) andmeil taganes aga Nõukogude Liidu poliitladvik viimasel hetkel, kuigi Eestisse oli mässajatele juba saadetud raha, relvi ja ründajaid, mässu toetamast, kuna neil
Samas tunnistas ta hiljem, et oli lasknud endale teha lõualohu. 1980ndate alguses langes Jacksoni kehakaal märgatavalt, mis oli tingitud söömisharjumuste muutusest ja soovist saada "tantsija keha". Jacksoniga kokku puutunud inimeste sõnul käis tal tihti pea ringi, mistõttu arvati, et ta põeb anoreksiat. Ka hilisemas elus oli Jacksonil probleeme sellega, et ta võttis periooditi tugevalt kaalust alla. Ravil olles sõbrunes Jackson oma dermatoloogi Arnold Kleiniga ning Kleini medõe Debbie Rowe'ga. Rowe'st sai hiljem Jacksoni teine abikaasa ja tema kahe vanema lapse ema ning Klein toetas Jacksonit nii ravi- kui ka äriasjus. Jackson kaks aastat pärast vitiliigodiagnoosimist, haiguse varajases staadiumis. Uudised Jacksoni kohta muutusid üha sensatsioonilisemateks. 1986. aastal kirjutasid tabloidid, et Jackson magab hapnikukambris, et aeglustada vananemisprotsessi; uudise juures oli ka klaaskastis lamava Jacksoni pilt
artikli selle kohta, kuidas ta koostas nimekirjad 75 sõnast ja uuris enda peal nende sõnadega tekkivaid assotsiatsioone (introspektiivselt). W. Wundt töötas välja assotsiatiivse eksperimendi standardid, kuid jäi laboratoorsete eksperimentide juurde. Psühhoanalüütik Karl Gustav Jung (1875- 1961) kasutas assotsiatsioonide uurimist esimesena psühhiaatriapraktikas, kust see läks üldisse käibesse (samuti Kraepelin, McKeen Cattell, Freud jt.) (sel teemal oli isegi vaidlus Wertheimeri ja Kleiniga plagieerimise üle). Assotsiatiivse eksperimendi kasutamise võimalus kuritegude uurimisel seisneb järgnevas. Isikule esitatakse sõnu-ärritajaid, millele järgnenud vabad assotsiatsioonid fikseeritakse (näit. laud). Isiku reaktsioonide abil saab kindlaks teha, millised stiimulid on tema jaoks neutraalsed ja millised mitte. Metoodika. Katsealusele esitatakse sõnad-ärritajad, mida saab jagada 3 gruppi: 1. kriitilised, relevantsed ärritajad so. otseselt seotud uuritava sündmusega; 2
annaabi.ee 
