Ettekandeis hakkab suuremat rolli mängima jutustamine, mistõttu pinda võidab proosa. Linnakirjanduses kujunevad silmapaistvateks zanriteks romaan ja värssnovell. Omapäraselt areneb linnakirjanduses välja ladinakeelne luule, mille näiteid tuntakse juba 12. sajandist. Selle loojateks on peamiselt vagandid. Luule on teravalt satiiriline ja häälestuselt antiklerikaalne. Ülistatakse viina, armastust, ulaelu. Kirik asus rändavate kleerikute luuleharrastusi ohjeldama, seetõttu hääbub vagandide luule 14. sajandil. Populaarseks linnakirjanduse zanriks kujunes draama. Mõningaid pärandeid sai keskaegne draama antiigist. Alles 14. sajandil, kui ilmalik kultuur kiriku eestkostmise alt enam vabaneb, tekib komöödiateater, eriti Prantsusmaal ja Saksamaal. Prantsusmaal saab populaarseks farss (100- 300 värsi pikkune naljamäng, mis oma temaatikalt meenutab fablioosid. Teise liigina eisnesid sotiid-
Ladinakeelsesse õppeprogrammi koosneb laulmine, psalmude tundmine ja seitse vaba kunsti: trivium (grammatika=ladina keel, dialektika=loogika ja retoorika=kõne- ja kirjutamise kunst) Quadrivium (aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika). Kooliteed alustatati tavaliselt 7-aastaselt ning see võis kesta 28 aasta vanuseni, mil sai spetsialiseeruda teoloogia või õiguse õpingutele. Karolingide ajal kujuneb katedraalikoolist välja hilisem lääne haridussüsteem. Kleerikute koolide kõrvale hakkasid tekkima ilmalikuma õpetusega linnakoolid, mis olid mõeldud linnakodanike lastele alghariduse andmiseks. Neis koolides oli õpe enamasti emakeelne.õpetati arvutamist ja mõõtmist, oli ka geograafia ja ajaloo sugemetega aineid, lugemist-kirjutamist, kaubandusega seotud dokumentatsiooni ja keeli käibetasemel. Õppimine toimus päheõppimise meetodil, kuna raamatuid oli vähe. Õpetajatele ei olnud erilisi piiranguid, seega kasutas igaüks oma meetodeid. Kool, kuhu
12 Keskaja kool tekkis vajadusest ette valmistada vaimulikke. Katedralikooli eest vastu- tab skolastik, kes sageli on ka kantor. Keskaja kooli iseloomulikuks jooneks saab spetsiali- seerumine teoloogiale ja õigusele. Võrreldes tänapäeva koolidega oli keskaja katedralikool mõeldud eelkõige vaimulikele- kleerikutele ja munkadele. Keskaja lõpuks avaneb see ka ilmalikele, kuid mitte nii põhjaliku ettevalmistusega kui vaimulikele. Kleerikute koolide kõrvale hakkasid tekkima vabama, ratsionaalsema ja ilmalikuma õpetuse sisuga linnakoolid. Ülikoolide staatus kujunes aeglaselt. Ülikooli tulnud üliõpilased asusid kogukonda- dena elama ja sageli ka majandama. Üliõpilased- skolaarid- ei teinud alati kindlat vahet ülikooli ja lihtsalt hea kooli vahel. Kuna õpetus toimus kõikjal ladina keeles, käisid nad koolist kooli, et kuulata kuulsamaid õpetajaid. Kristliku keskaja põhiideedeks jäid:
12 Keskaja kool tekkis vajadusest ette valmistada vaimulikke. Katedralikooli eest vastu- tab skolastik, kes sageli on ka kantor. Keskaja kooli iseloomulikuks jooneks saab spetsiali- seerumine teoloogiale ja õigusele. Võrreldes tänapäeva koolidega oli keskaja katedralikool mõeldud eelkõige vaimulikele- kleerikutele ja munkadele. Keskaja lõpuks avaneb see ka ilmalikele, kuid mitte nii põhjaliku ettevalmistusega kui vaimulikele. Kleerikute koolide kõrvale hakkasid tekkima vabama, ratsionaalsema ja ilmalikuma õpetuse sisuga linnakoolid. Ülikoolide staatus kujunes aeglaselt. Ülikooli tulnud üliõpilased asusid kogukonda- dena elama ja sageli ka majandama. Üliõpilased- skolaarid- ei teinud alati kindlat vahet ülikooli ja lihtsalt hea kooli vahel. Kuna õpetus toimus kõikjal ladina keeles, käisid nad koolist kooli, et kuulata kuulsamaid õpetajaid.
Seega oli tegu EKP katsega propageerida oma ideoloogiat legaalse ühingu varjus. Märkimisväärne on siin see, et esperantot käsitleti ühingus “mitte sihi, vaid abinõuna”. See on üks- üheselt aplitseeritav ka ateismile ning kinnitab veendumust ateismi kui vahendi rolli kohta Eestis. Üldiselt oli EW-aegne ateistlik argumentatsioon jõhker ning argumenteeritud arutelust oli asi kaugel. Toonastest ateistlikest tekstidest võib välja lugeda nii kleerikute kui ka usklike-vastasust, valdavalt aga on teravik suunatud siiski konkreetselt kiriku kui organisatsiooni vastu. Võib märgata ka võitlust riigi ja kiriku lahutamiseks ning usuõpetuse vastu. Erandiks on siin “Humanitase” seisukohad. Ateistliku selgitustöö tulemuste hindamine iseseisvusaja lõpuks on aga raske ning erinevaid seisukohti on palju. Igal juhul on enamvähem selge, et ajakirjandus oli 30ndate teisel poolel üpriski kirikukriitiline ning võib rääkida
annaabi.ee 
