Romantism 19. sajandi muusika peamised zanrid Romantismiajastu - Klaver muutus üheks armastatumaiks soolopilliks. Raamatukauplused pakkusid klaverinoote ning algse klaveriõpetusega pidi hakkama saama iga koduõpetaja. Järjest sagedamini palgati aga jõukamates kodudes ka eramuusikaõpetajaid. Tekkisid uue zanrina väikevormid ja esile kerkis mängutehniliselt nõudlik kontsertetüüd. - Romantismiajastu kunsti iseloomustavad esteetilisus, zanrite segunemine, fragmentaarsus, grotesk ja iroonia. - Olulisemad muusikazanrid: sümfooniline poeem, soololaul, operett, sümfoonia, oratoorium, kantaat ja paljud teised.
kohalikest talupoegadest. Andekamaid muusikuid saadeti koguni välismaale õppima ning siia tuli palju muusikaõpetajaid mujalt, peamiselt Saksamaalt. Linnades, eelkõige Tallinnas, aga ka Tartus, Pärnus ja Narvas, hakkasid üha sagedamini esinema külalismuusikud ja rändnäitetrupid. Nagu kõikjal Euroopas, levis ka Eestis laialt kodune musitseerimine. Eriti populaarseks koduseks pilliks sai 18. sajandi lõpul klaver - raamatukauplused pakkusid suurel hulgal klaverinoote, algse klaveriõpetusega pidi hakkama saama iga koduõpetaja. Järjest sagedamini palgati aga jõukamates kodudes ka eramuusikaõpetajaid. Juba 18. sajandi lõpus hakkas kõrgklassi haritum osa terves Euroopas tundma tõsisemat huvi rahvakultuuri vastu. Näiteks kogus August Wilhelm Hupel tohutu hulga materjali Eesti- ja Liivimaa eluolu, muuhulgas ka rahvaluule ja -muusika kohta. 19. sajandi alguses süvenes huvi eesti keele vastu veelgi ning mõned baltisakslased proovisid
ka Mozarti"Don Giovanni" ja "Võluflööt". Edaspidi püüti Tallinnas alalist teatritruppi pidevalt koos hoida. Nagu kõikjal Euroopas, levis ka Eestis laialt kodune musitseerimine. Eriti populaarseks koduseks pilliks sai 18. sajandi lõpul klaver - raamatukauplused pakkusid suurel hulgal 5 klaverinoote, algse klaveriõpetusega pidi hakkama saama iga koduõpetaja. Järjest sagedamini palgati aga jõukamates kodudes ka eramuusikaõpetajaid. Muusikaelust Eestis 19. sajandi esimesel poolel Juba 18. sajandi lõpus hakkas kõrgklassi haritum osa terves Euroopas tundma tõsisemat huvi rahvakultuuri vastu. See huvi tärkas ka baltisaksa intelligentsi hulgas, näiteks kogus August Wilhelm Hupel tohutu hulga materjali Eesti- ja Liivimaa eluolu, muuhulgas ka rahvaluule ja -muusika kohta
Mitmes mõisas (Põltsamaal, Kolgas, Lihulas jm) oli kontsertide ja pidustuste tarvis loodud orkester, mis koosnes kohalikest talupoegadest. Andekamaid muusikuid saadeti koguni välismaale õppima ning siia tuli palju muusikaõpetajaid mujalt, peamiselt Saksamaalt. [4] Nagu kõikjal Euroopas, levis ka Eestis laialt kodune musitseerimine. Eriti populaarseks koduseks pilliks sai 18. sajandi lõpul klaver - raamatukauplused pakkusid suurel hulgal klaverinoote, algse klaveriõpetusega pidi hakkama saama iga koduõpetaja. Järjest sagedamini palgati aga jõukamates kodudes ka eramuusikaõpetajaid. [4] Tänu Tartu Ülikooli taasavamisele (1802) hakkas Liivimaal paranema ka koolikorraldus. Kõigis koolides hakati lastele õpetama tuntumaid koraaliviise. Mitmetes koolides jõudis aga lauluõpetus nii heale järjele, et seal lauldi koguni neljahäälseid koorilaule, kiriklike kõrval ka ilmalikke laule.
annaabi.ee 
