rohkem kiusatavat. Tavaliselt lõppeb asi selliselt, et asjade omanik peab ise oma asjad klassist leidma, isegi kui mõnitatav on juhtunust klassijuhatajale või aineõpetajale teatanud. Enamjaolt ei tee õpetajad sellest kuulmagi. Hiljuti otsustasid nad ka mind kiusata. See algas sellal, kui viisin oma asjad klassi ja läksin ise raamatukokku kohustuslikku kirjandust lugema. Sealt lahkudes ja aineklassi juurde jõudnud, märkasin, et paharätid hakkasid irvitama, kui nägid mind klassiuksel. Vaatasin neile üllatunult otsa ja sammusin oma pingi juurde. Enne oma lauda nägin, et mu koolikott oli kadunud ja mu laua kõrval tahvli peal olid mu pliiatsid ritta pandud. Kui ma oma asju korjama hakkasin, alustasid piimahabemed oma solvamisega. Ma ei teinud neist välja, kuna teadsin, et neile meeldib see, kui kiusatav teeb neist välja ja hakkab kiusajat klassis tagaajama või sellega rääkima. Mina hoidusin sellest, aga tegin isekeskis
muutus temas midagi igaveseks. Kümme aastat hiljem. Poisid olid organiseerinud klassi kokkutuleku. Kokku oli kutsutud peaaegu terve klass. Isegi Mari leidis oma postkastist kutse. Algul viskas ta selle laua nurgale kindla kavatsusega mitte minna. Aga varsti haaras teda uudishimu ja ta otsustas minna vaatama, mis on tema klassikaaslastest nende aastatega saanud, kuna nad polnud kõik need kümme aastat kordagi suhelnud. Ta seisis taas klassiuksel, nagu 13 aastat tagasi, kuid enam ei tundnud ta ennast inetu pardipojana, pigem printsessina. Ta välimus on täielikult muutunud. Nüüd töötas ta modellinduses ja elas juba 2 aastat välismaal oma abikaasaga. Ta oli õnnelik. Naine astus uksest sisse, kõigi pilgud pöördusid taaskord tema poole, kuid seekord võtsid teda vastu ahhetused, kallistused ja laused sellest, kui palju ta oli muutunud ja kui ilus ta nüüd oli. Kõik pärisid tema kohta ja ühtäkki oli ta kõigi jaoks olemas.
“, kõlab see (eriti kui õpetaja on nördinud), justkui õpetaja suunab õpetaja pilgu Tony’lt ära, pöördudes uuesti klassi poole; ta libistab pilgu üle klassi.] „Nagu „kuulaks õpilast üle“, kuigi tegelikult võib õpetaja lihtsalt tahta teada põhjust. Kas see on siiski ma rääkisin...“ [Pöördudes tagasi tunni teema juurde, olles justkui kindel, et Tony istub paratamatult oluline – sellel tunnihetkel – miks õpilane hilines? Püüd saada klassiuksel vastust või põhjust kohale, kuhu õpetaja ta seekord juhatas. Ta istub – ta kõnnib pingini pisut liialdatud, poseeriva ainult toidab (mõnede õpilaste puhul) algstaadiumis tähelepanuotsimist või isegi kehutab hoiakuga ja prantsatab maha. Õpetaja eirab taktikaliselt seda kõrvalist „teisest käitumist“, kesken- võimuvõitlusele
annaabi.ee 
