riigimajandi põllumajanduskõlvikud, metsatukad ja külad (kagus Kaltu, lõunas Libadu, läänes Sulupere ja põhjas Uusküla). AJALUGU Vanimad kirjalikud andmed Rapla kohta pärinevad aastast 1241: "Taani hindamisraamatu" järgi oli siin 8 ardamaa suurune Rapala küla. See asus praegune linna põhjaosas, seal, kus Tallinna mnt. ristub jõega. Ka 1917. aasta revolutsioonilised sündmused kulgesid Raplas töörahva aktiivsel toetusel. Selleks ajaks oli kohapeal välja kujunenud klassiteadlik proletaariaat, kel oli tihe side Tallinna töölistega. Enamlaste juhiks kujunes kohaliku ministeeriumikooli juhataja Anton Künnapuu (1864 - 1919), kes oli Raplasse elama asunud seoses kooli avamisega 1913. aastal. Tema tütar Olga Lauristin (1903) oli Rapla rahva esimene saadik uude riigivolikogusse juulis 1940 ning NSV Liidu Ülemnõukogusse jaanuaris 1941. Raplast on pärit Anton Vaarandi (1901 - 1979), ajakirjanik, kellele 1965. aastal anti Eesti NSV teenelise kultuuritegelase aunimetus
Sveitsi. Kodumaale naasis Vilde alles 1917. a.. Möödunud oli üksteist aastat pagulust, täis hämmastavat töötahet ja saavutusi teoste näol. Kirjandusteadlase Toomas Haugi sõnade järgi on Vilde "eesti kirjanduse esimene eurokutsar, kes oma hobuseid utsitades piitsutab laias kaares kõikvõimalikke ühiskondlikke ja inimlikke pahesid." Vilde poolehoid kuulus universaalsele inimkihile, keda võiks kutsuda "kõigest ilmajäetud." Samas oli ta ka klassiteadlik võitleja ja oma aja vaadetest (sotsialismus darwinismus) mõjustatud intellektuaal. Sellelt pinnalt sünnib "Külmale maale" (1896), esimene eesti realistlik romaan, esmalt "Postimehe" joonealusena, hiljem iseseisva raamatuna. Kuulsuse ja tuntuse tõi Vildele "Mahtra sõda" (1902), esimene osa ajaloolisest triloogiast. Järgnesid "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ning "Prohvet Maltsvet" (19051908). Kõik need teosed põhinevad
Kodumaale naasis Vilde alles 1917. a.. Möödunud oli üksteist aastat pagulust, täis hämmastavat töötahet ja saavutusi teoste näol. Kirjandusteadlase Toomas Haugi sõnade järgi on Vilde "eesti kirjanduse esimene eurokutsar, kes oma hobuseid utsitades piitsutab laias kaares kõikvõimalikke ühiskondlikke ja inimlikke pahesid." Vilde poolehoid kuulus universaalsele inimkihile, keda võiks kutsuda "kõigest ilmajäetud." Samas oli ta ka klassiteadlik võitleja ja oma aja vaadetest (sotsialismus- darwinismus) mõjustatud intellektuaal. Sellelt pinnalt sünnib "Külmale maale" (1896), esimene eesti realistlik romaan, esmalt "Postimehe" joonealusena, hiljem iseseisva raamatuna. Kuulsuse ja tuntuse tõi Vildele "Mahtra sõda" (1902), esimene osa ajaloolisest triloogiast. Järgnesid "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ning "Prohvet Maltsvet" (1905-1908). Kõik need teosed põhinevad inimestelt kogutud kirjalikel ülestähendustel,
peres oli palju lapsi. Aga Märjamaa rahvamaja oli meie lähedal, seal käis põhiliselt "Endla" teater, vahel harva ka "Estonia" teater, vanemad ei olnud mul mitte eriti kõrgelt haritud, aga väga teatrilembesed, mängisid ise ka kohalikus trupis, näiteks Lutsu "Tagahoovis". Nad ei jätnud ühtegi etendust vahele, meie kaksikvennaga haakisime end igale etendusele kaasa, kaks korda oli nii, et meid ei võetud. Viskasid kaika Märjamaa konstaabli jalgratta kodaraisse. See ei olnud klassiteadlik akt. Kõige tavalisem poisikeste omavaheline kaigaste loopimine, üks lendas kogemata tee peale ja sattus sinna rattakodarate vahele. Vanemad reageerisid selle peale karmilt, me kõik olime valmis juba teatrisse minema, tegime vennaga õue peal aega parajaks, aga siis karistuseks ei lastud kumbagi. Aga päästis meid see sama konstaabel, kes küsis, et miks siis poisse pole, ja kuuldes, et karistuseks oli meid koju jäetud, nõudis, et olgu poisid ka kaasas, ja siis tuldi meile järele.
annaabi.ee 
