Vanimad klaasiahjud selles piirkonnas on töötanud Utsali külas ja Laashoonel. Põltsamaa jõe ääres, nüüdse Potaste pere kohal asus potasetootmise ettevõte. 1792. aastal rajati Rõika- Meleski klaasivabrik ("Lisette"), kus toimus klaasisulatamine ning peeglite ja pudelite valmistamine. Põltsamaa jõe ääres Rõikal aga poleeriti ja lihviti peegleid, milleks kasutati peamiselt veejõudu. Klaasipuhujad ja muud oskustöölised tulid Saksamaalt. Meleski klaasivabriku looja Carl Philip Amelung oli pärit Saksamaalt. Enne Eestisse tulekut elas ta St. Peterburgis, kus tegeles oma isa Anton Amelungi Braunschweigis asuva Grünenplani peeglivabriku peeglite müügiga. Tutvudes kohalike soodsate majandus- ja turuoludega, otsustas ta asutada uue ettevõtte Liivimaale. Rõika-Meleski manufaktuur oli omal ajal Eesti suurim tööstusettevõte. 1820. aastal töötas siin 538 töölist
Põltsamaa kirikukihelkonnas asus toona seitse mõisat, Lilienfeld ja Lauw omasid mõlemad kahte ja olid ka teistest tunduvalt rikkamad. Lisaks elas Põltsamaal ka palju käsitöölisi, keda meelitasid sinna manufaktuurid. Nimelt rajas Lauw sinna vasekoja, tärklisevabriku, mitmeid nahaparkimistöökodasid, rohelise klaasi tootmise koja, portselanimanufaktuuri, aknaklaasikoja, millest hiljem sai peegelklaasikoda, ja Kammar-Oberpahleni klaasivabriku. Ka Hupel toetas esialgu oma kameralistlikest seisukohtadest lähtudes tööstuse ja vabrikute arendamist, millel ta arvas positiivse mõju olevat ka kohalikele talupoegadele, kuid alates 1770. aastatest, kui Põltsamaal ilmnesid tõsised majandusraskused, muutus ta palju skeptilisemaks. 1786. aastal, kui Lauw suri, algatati tema vara suhtes pankrotimenetlus ning see läks riigi kätte, mis selle Katariina II ebaseaduslikule pojale krahv Aleksei Bobrinskile loovutas.
aastate alguses. Pärast 1919. aasta maaseadusega läbiviidud mõisamaade võõrandamist tekkis keerukas olukord, kus senised omanikud olid sunnitud oma ettevõtted riigilt kas välja ostma või rentima, ent paljudel puudusid selleks soov ja võimalused. Hakati juhtima Eesti suurimat klaasitööstust Rõika-Meleskis. Klaasitootmine Meleskis säilis ainult tänu osaühisuse liikmete otsusele loobuda vabriku juhtimisest ja rentida see välja oma ala spetsialistile Johannes Lorupile. Eidapere klaasivabriku omandamiseks moodustati Eesti Klaasitootmise osaühing EKO. Selle suuraktsionärid Johan Laidoner, Karl Laussen, Voldemar Lender jt elasid Tallinnas ja olid vaid ettevõtmise rahastajateks. 1923. aastal vabrikut laiendati ja ehitati juurde uued sulatusahjud. Lähikonnas asuva Vändra mõisa oli 1840. aastal koos klaasitööstusega ostnud Graubnerite perekond. Eidapere ja Vändra edu jäi aga lühiajaliseks. Tiheda konkurentsi tõttu siseturul lõpetasid mõlemad ettevõtted oma tegevuse 1920
annaabi.ee 
