suurenes ettevõtte edu, sest võimsuselt konkureeris see vaid Rjazanis klaasivabrikuga, mis asus Venemaal. Meistrid ja oskustöölised olid enamasti sakslased, liht- ja abitöölised aga eestlased. Rõika - Meleski Peeglivabrik (Osaühisus) 1916. aastal jäi Rõika-Meleski peeglivabrik täielikult seisma, kuid 1922. aastal alustati Meleskis uuesti tööd ning Rõika peeglivabrikut enam käiku ei lastudki. Toodeti pudeleid ja klaasnõusid. Käesolevaks ajaks on klaasitootmine lõpetatud, kuid peale Eesti iseseisvumist ja vabadussõja lõppu otsustasid osanikud majandustegevust taas alustada. Osaühisusele kuulusid lisaks klaasitööstusele veel ka Rõikal asuv vesiveski ning jahu-, laua-, villa- ja kangatööstused. Kõik need ettevõtmised käivitati 1920. aastate algul. Suurim potentsiaal Võisiku omaaegses mõisasüdames oli kindlasti klaasitööstusel. 1922. aasta juunis esitati kaubandus-majandusministeeriumile palve klaasitööstuse avamiseks.
Eestisse jõudis klaas I aastatuhandel pKr Kesk-Euroopa ja Skandinaavia kaudu. 13. sajanditeisest poolest imporditi aknaklaasi peamiselt Saksamaalt, 14. sajandi lõpust on teadaesimesi Eesti aladel tegutsenud klaasimeistreid, kes tegelesid aknaklaasi kaunistamise ja raamimisega, 16. sajandist hakati seda väikestes kogustes valmistama ka kohapeal. Teadaolevalt rajati esimene klaasimanufaktuur, Hüti klaasikoda Hiiumaal, Eesti aladele 17.sajandil. Peale Hüti klaasikoja seiskumist jäi klaasitootmine Eesti alal kuni 18. sajandikeskpaigani üldiselt soiku, mil hakati järjest enam klaasimanufaktuure looma ning 18.19.sajandi vahetuseks oli klaasitootmine tõusnud juba tähtsaimaks tööndusharuks[1] Klaas on huvitav ja ainulaadne materjal, mida võib korduvalt taaskasutada uute klaastoodete valmistamiseks ilma, et nende kvaliteet halveneks. Saadud materjali omadused on samad, mis esmakordsel loodusliku toorme sulatamisel saadud klaasil. Klaas võib olla elastne või painduv ning
klaasitööstused. 6 Klaasivabrikud 1920.-1930. aastatel Suuremad muutused Eesti klaasitööstuses leidsid aset 1920. aastate alguses. Pärast 1919. aasta maaseadusega läbiviidud mõisamaade võõrandamist tekkis keerukas olukord, kus senised omanikud olid sunnitud oma ettevõtted riigilt kas välja ostma või rentima, ent paljudel puudusid selleks soov ja võimalused. Hakati juhtima Eesti suurimat klaasitööstust Rõika-Meleskis. Klaasitootmine Meleskis säilis ainult tänu osaühisuse liikmete otsusele loobuda vabriku juhtimisest ja rentida see välja oma ala spetsialistile Johannes Lorupile. Eidapere klaasivabriku omandamiseks moodustati Eesti Klaasitootmise osaühing EKO. Selle suuraktsionärid Johan Laidoner, Karl Laussen, Voldemar Lender jt elasid Tallinnas ja olid vaid ettevõtmise rahastajateks. 1923. aastal vabrikut laiendati ja ehitati juurde uued sulatusahjud. Lähikonnas asuva Vändra mõisa oli 1840. aastal
annaabi.ee 
