Esimene Nõukogude võimu all olev aasta toimus suur rahvakorterite ehitamise, millele andis tõuke ka vähemalt Eesti aja lõpul väikekorterite ehitamiseks valmistumine. Arhitekt Alar Kotli kavandatud Ra-Ko (rahvakorterite) projekti põhjal ehitati maju näiteks Lõime, Nisu ja Rukki, Majaka ja Sikupilli tänavale Tallinnasse. Need on Tallinna maja edasiarendused, milles puudusid keldri- ja katusekorterid ning ühise keldris asuva dusiruumi asemel on igas korteris isiklik. Kivitrepikoda ilmestab fassaadil vaid trepikojaakent ümbritsev raamistik ning majal on lihtne rõhtlaudis ja madalakaldeline katus. Kuid isegi pärast sõda püstitati veel vanamoelisi Tallinna maju (1949 Lasnamäe Kiievi tn, prj E. Lepner).[10] Teises maailmasõjas Eesti hõivanud Nõukogude Liit alustas tänavate ümber nimetamisega ning Eesti arhitektuuri sovetiseerimisega. Arhitektidele õpetati küll sotsialistliku realmismi, ent vaikimisi jätkus esindustraditsionalismi raskepärane laad
Komitee juunis 1940. Rahvakorterite ehitamise programmist suudeti Tallinnas laiaulatuslikult ellu viia vaid ,,Ehitajas" A. Kotli kavandatud kahekorruseliste puust, kivitrepikojaga Ra-Ko majade ehitamine. Neid kerkis esimese Nõukogude okupatsiooniaasta jooksul mitukümmend Koplisse Lõime tänavale, Pelgulinna Nisu ja Rukki tänavale ning Lasnamäele Majaka ja Sikupilli tänavale. Sisuliselt on hooned omandanud ,,Tallinna maja" hoonetüübi edasiarendusega. Kuna ,,Tallinna maja" kivitrepikoda häbeneti agullikuks, siis varjas A. Kotli selle laudisega, jättes vaid trepikoja aknale kiviraamistuse. Kummalgi korrusel asub neli kahe-kolmetoalist korterit. Elutoad on küll läbikäidavad, kuid üldiselt tunduvad ruumide propotsioonid head. Arhitekti A. Hellati arvamist mööda tundub pealiskaudsel vaatlemisel, et korterite ruumijaotus on äärmiselt lihtne ja endastmõistetav, kui just need omadused ongi plaani suurimasks vooruseks, sest on püütud
ehitada Tallinna eeslinnadesse ja ka mujale Eesti linnadesse rohkem kivimaju, nagu tehakse Riias ja Helsingis, jätkus puitelamute ehitamine hoogsalt ka pärast Eesti vabariigi iseseisvumist. Tallinna majaks nimetatakse 1920. 1930. aastail Tallinnas ehitatud korterelamu tüüpi (vt. Joonis 1.21), mida iseloomustab keskne kivist trepikoda, samas kui ülejäänud hoone on ehitatud puitkonstruktsioonis. Kivitrepikoda tulenes uutest 29 tuletõrjenõuetest, üksikuid kivitrepikojaga puumaju ehitati juba tsaariajal, kuid nüüd sai see üldlevinuks. Valdavalt on tegemist kahekorruseliste elamutega. Ühel lühikesel perioodil lubati ehitada ka kolme täiskorrusega Tallinna maju, enamasti oli aga võimalik kaks korrust ja katusekorrus, viimasele püüti sageli aga anda kõrge mansardi kuju, mis võimaldas sinna ikkagi praktiliselt terve täiskorruse mahutada
annaabi.ee 
