Mõnikord olid tohutult suured skulptuurid liidetud ka arhitektuuriliste ansamblitega. Näiteks sfinks (inimese pea ja lõvi kehaga olevus) Giza püramiidide juures. Vaaraode täisfiguurid olid tardunud sirges poosis, vasak jalg pool sammu ees, rusikasse tõmmatud käed tugevalt vastu külgi, vahest üks käsi rinnal. Pilk suunatudüle vaatajate peade. Egiptuse skulptorid valdasid loodusläheduse põhimõtet, samas anti kõike edasi ilmekate- siledate kivimassidega. Skulptuuri ja maalikunsti vaheaste oli reljeefkunst ( madal- ja süvendreljeef). Reljeefid ja hieroglüüfid (seletasid ja täiendasid) katsid templite seinu, sambaid, obeliske, skulptuure ja isegi tarbeesemeid. Maalikunst erines eelmistest vähe (pinnakunst). Lõpututest inimkeha võimalikest poosidest kujutati kindlalt ainult mõnda ilmekamat. Tegelasi kujutati tihti nn. egiptuse poosis- inimene pika sammuga astumas (jalad küljelt), rind otsevaates, pea ja käed jällegi profiilis, silm
Ei ole võimatu, et egiptuse skulptuuri aluseks olid portreemaskid, mis võeti surnutelt. Usuti, et inimese kaitsevaim elab nii kaua, kui tema portreekujutis. Skulptuuride valmistamise kunsti peeti väga oluliseks, sest muumia hävimise korral pidi just portreeskulptuur täitma hinge jaoks keha aset. Seepärast püüdsid kõik, kel vähegi võimalust, endast skulptuuri maha jätta. Egiptuse skulptorid valdasid loodusläheduse põhimõtet, samas anti kõike edasi ilmekate, siledate kivimassidega. Egiptuse skulptuuris võib eristada kahte suunda, millest üheks oli vaaraode ja jumaluste ning teiseks lihtrahva kujutamine. Esimesi neist kujutati tavaliselt rangelt, suursuguselt ja stiliseeritult, samas kui lihtinimesi kujutati elavamalt ja loomulikumalt. Vaaraode täisfiguurid olid tardunud sirges poosis, vasak jalg pool sammu ees, rusikasse tõmmatud käed tugevalt vastu külgi, vahest oli üks käsi rinnal. Pilk oli tihti suunatud üle vaatajate peade
2. Egiptuse 4000332eKr Kõrgel kohal oli kuulekus vaarao ja jumalate ees. Vaarao= jumal. Egiptuse rligioon oli polüteistlik. Kunsti seisukohalt oli tähtis egiptlaste usk surmajärgsesse ellu. Usuti, et igal inimesel on oma kaitsevaim (ka), kes elas pärast inimese keha surma edasi. Tuli säilitada keha, et hingel oleks kus asuda, balsameerimine keha muumiateks muutmine. Egiptuse skulptorid valdasid loodusläheduse põhimõtet, samas anti kõike edasi ilmekate siledate kivimassidega. Skulptuuri ja maalikunsti vaheaste oli reljeefkunst. Reljeefid ja hieroglüüfid katsid templite seinu, sambaid, obeliske, skulptuure ja isegi tarbeesemeid. Maalikunst erines eelmistest vähe (pinnakunst). Lõpututest inimkeha võimalikest poosidest kujutati kindlalt ainult mõnda ilmekamat. Tegelasi kujutati tihti nn. egiptuse poosis inimene pika sammuga astumas (jalad küljelt), rind otsevaates, pea ja käed jällegi profiilis, silm otsevaates
annaabi.ee 
