põlvnevad veel nooremast pronksiajast. Jätkus veel kivikirstkalmete ehitamine ning neisse matmine, kuid rajati juba ka esimesi tarandkalmeid. Joonis 2. Tuulingumäe tarandkalme Esemelise materjali osas on varase eelrooma rauaaja näol tegu üleminekuga pronksiajalt rauaajale. Nagu mitmel pool mujalgi Läänemere regioonis, on ka Eesti eelrooma rauaaja leiuaines suhteliselt tagasihoidlik. Valdav hulk sellest pärineb kivikalmetest, vähem asulakohtadelt ja linnustelt ning osa on saadud juhuleidudena. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Töö- ja tarbeesemetest on leitud rauast õõs- ja silmaga kirveid, raudnaaskleid, raudnuge, üks värtnakeder jms. Relvadest on leitud kaks mõõka ja üks mõõgakatke ning paar odaotsa. Mõnevõrra mitmekesisem on ehete sortiment. Tuntakse 4 luust ja metallist ehtenõelu, kaela- ja käevõrusid, pronksist oimuehteid, klaashelmeid,
oimurõngaid, pronkssõle fragment, pronksist tutulus, mõned merevaikehted ja luuripatsid. Vanem rauaaeg Vanem rauaaeg (50-200 AD). Eestini on Rooma riigi mõju ulatunud siiski ainult kaudselt, läbi paljude vahendajate, ning materiaalses kultuuris on selle kajastajaks vaid vähesed rooma mündid, Kavastu rabast leitud pronkslamp ja mõned ehted. Vaadeldaval perioodil tegi taas muutusi läbi matmisviis. Domineeriv oli põletusmatmine. Suurem osa leide pärinevad kivikalmetest. Mõnevõrra on esemeid ka asulakohtadelt, samuti tuntakse rooma rauaajast peamiselt ehetest, harvem müntidest, relvadest või tööriistadest koosnevaid peitleide. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud. Töö- ja tarbeesemetest on leitud rauast õõs- ja silmaga kirveid, erinevaid raudnuge, sirpe ja vikateid, raudnaaskleid, pintsette, kääre ja õmblusnõelu, kolm luust, sarvest ja rauast kammi, ovaalseid tuluskive, värtnaketru jms
tingimustes. Pärast vallutust saab alguse uus, hoopis teistsugune matusepaikade süsteem. Kuigi koos kirikutega rajatakse nende juurde ka kristlikud kalmistud kirikaia pühitsetud muld kujutab 23 endast keskaegse Euroopa kristlase jaoks ainumõeldavat matusepaika , jäävad kõrvuti kirikaedadega kestma külakalmistud külade juures. Tavaliselt ei kasva need välja muinasaegsetest kivikalmetest, vaid saavad alguse alles pärast ristiusustamist. Ilmselt on tegemist kirikuga tehtud kompromissi tulemusega: 1214. või 1215. aastal andis paavst Innocentius III Liivimaa vastristitutele õiguse "valida matmine oma tahte kohaselt". Keskaja alguseks olid Eesti alad jagatud nelja võimu vahel: Taani kuninga, Saksa ordu, Saare- Lääne piiskopi ja Tartu piiskopi vahel. Kujunes välja pärisorjus: talupoegi sunniti tegema
annaabi.ee 
