juurest, vaid täitis alandlikult kõik tema soovid. See teeb Vargamäe naistest ka kannatlikud kannatajad. Ei kurtnud Krõõt kunagi, kuigi iga kord, kui ta tuppa või toast välja astus, olgu kerge või raske kandamiga, pidi ta üle kõrge laua astuma, mis oli löödud uksepiida külge, et sead tuppa ei pääseks. Ei kurtnud Mari kunagi selle üle, et tal liiga palju tööd õlgadel lasus või külg valutas, kuhu Indrek teda kogemata kivigi lõi. Erinevalt Andresest, kes nägi Vargamäes suurt tulevikku ning tegi kõik, et seda maad paremaks muuta, leppis naispere oma eluga sellel soisel pinnal. Nemad nägid Vargamäed nii, nagu see oli- nad olid realistlikud ega hakanud unistusi üles ehitama. Tammsaare on oma teostes kujundanud naistegelastest inimlikud karakterid, kes annavad edasi eesti talunaise saatusest tõetruu üldistuse. Vastandina meestegelastele on nad tulvil südamlikkust, headust, kannatlikust, malbust ja siirust
aastal, nii et näljale ei tulnud leevendust kogu aasta. 1697. aasta kevadel selgus nälja hirmus ulatus, kui lume alt sulas välja hulgaliselt laipu. Kindlasse surma olid määratud orvud ja vanad inimesed. Maarahvas püüdis viimases hädas linnadesse põgeneda, ent ka seal polnud piisavalt süüa. Kroonik kirjutas: „Päeval ja öösel kuuldus nii linnades kui ka külades, teedel ja tänavatel häda- ja näljakannatajate sellist kaeblemist, et kivigi oleks pidanud kisendama." Samal ajal aga oli nälg ka Rootsis ja Soomes ning eesti- ja liivimaalaste päästmise asemel veeti „riigi viljaaidast" vilja hoopis välja. Mõned kaupmehed ja mõisnikud teenisid sellega suurt kasumit. Eriti kannatasid rahvarohked muidu viljakama mullaga piirkonnad Kesk-Eestis. Suri 70 000-75 000 inimest ehk iga viies inimene Eestis. Paljud maeti sinna kuhu juhtus, ka ühishaudadesse väljaspool surnuaedu
Berliini riiklikud muuseumid? Briti muuseum Hindamatu väärtusega Rosette’i kivi oli maapõues lebanud üle 2000 aasta. 1799. aastal kaevati see välja. Kivi leiti Niiluse deltas, Rosette’I linna lähedalt – sealt on ta oma nime saanud. Francois Champollion (prantsuse õpetlane) uuris kivi ning selle peal olevat kolmes keeles kuningas Ptolemaiuse koostatud teksti. Tänapäeval asub see hindamatu väärtusega kivi Briti Muuseum. Nii nagu see kivigi, sattusid muuseumisse ka paljud teised väärtteosed (leidmise teel egiptusest). Nt inimeste ja loomade muumiad, sarkofaagid, savi- ja kivikujud. Vana-Egiptuse osakond muuseumis on ebatavaliselt rikkalik. Briti diplomaat Thomas Bruce toimetas Londonisse arvukalt kreeka kunstiteoseid, mille hulgas Parthenoni osad ning mitmed Pheidase skulptuurid. Hiljem toimetati need muuseumisse. Kuningakoda varustas muuseumi raamatute, medalite ja mündikoguga.
). 247 «See oleks mulle auks, härra,» ütles d'Artagnan. «Minge esimese vastujuhtuva kullassepa juurde ja müüge ära see teemant hinna eest, mida ta teile pakub, Nii ehtne juut kui ta ka ei oleks, ikkagi saate te oma kaheksasada pistooli. Pistoolidel pole nime, noormees, sellel sõrmusel on aga hirmus nimi, mis võib reeta isiku, kes seda kannab.» «Peaksin selle sõrmuse ära müüma! Sõrmuse, mille andis minu valitsejanna! Ei iialgi!» ütles d'Artagnan. «Pöörake siis vähemalt kivigi sissepoole, kulla hullumeelne, sest on väga hästi teada, et vaese gaskoonlase ema ehetelaegas ei sisalda taolisi kalliskive.» «Te arvate siis, et mul tuleb midagi karta?» küsis d'Artagnan. «Ütleksin, et inimene, kes heidab magama miinile, mille sütik on süüdatud, võib pidada enda seisukorda täiesti ohutuks võrreldes teiega, noormees.» «Kurat ja põrgu!» ütles d'Artagnan, keda härra de Treville'i kindel toon hakkas rahutuks tegema
annaabi.ee 
