Siim Kommel AL-3 TÕDE JA ÕIGUS A.H.Tammsaare Mägedel põllud ja hooned,mägede ümber ,nende vahel aina soo tükati raba,kaetud kidura võserikuga.Krunti oli Vargamäel küll,üle poolesaja tiinu.Suurem osa sellest oli kas rohusoo või samblaraba männijässidega.Aruheinamaad oli kodumail väike lapike. Andres ostis Vargamäe,et ta esimesel parajal võimalusel ära müüa ning saadud raha kodumail kasulikult tarvitada.Vargamäe Eesperet ostes polnudki Andres tema tõelist väärtust arvestanud vaid mõelnud ,mis temast teha ,mis väärtuse sellele maale tööga võiks anda. Andres mõtles et kunagi võiks kogu Vargamäe olla tema ja ta laste oma. Võib-olla mõjutaski see mõte teda sedavõrd ,et Andres kohta otsides Varg...
Kui Andrese poeg kroonu läks siis ütles temagi, et ei ole üldse kindel et ta tagasi läheb. Vargamäel olid ka ju kõik naabrid üksteise vastu kiuslikud. Ainult Pearule või seal meeldida kuna tema soov oli saada kogu vargamäe endale. 3.Võrdle Andrese ja Pearu iseloomulikke jooni ja võrdle neid kui peremehi. Sama asi ka Krõõda ja Mariga. a) Andrese iseloolulikud jooned on töökus, sihikindlus, ausus õigste nõudmine. Pearu iseloomulikud jooned olid omakasupüüdlikus, kiuslikus, kavalusja lihtsameelsus. Ning nende erinevused ongi selles et Andres on aus ja töökas aga Pearu on kaval sahkerdaja ja võtab kõike kergelt ja pealiskaudselt. Üldjuhul on Andres ja Pearu suhteliselt sarnased peremehed. Mõlemad teevad rasket tööd et harida põllumaid et teenida sellega elatist. Mõlemad hoolivad oma perest. Ei kannata kumbki seda, et kui teisel paremini läheb. Lati on mingisugune rivaalitsemine üksteise vahel. Kui oli
kuidagi juhusliku põhjuse tõttu ja mõttetult (nagu on mõttetult ka elanud), armastusest tema vastu sureb, ei päästa tema inimlikku väärikust. Ta läheb katki nagu lelu, inimliku vastu tar- dunud silmadega, koomiliselt oma mittehingelisust veel viimastes kõnelustes kohtureporteritegagi alla kriipsutades. Teos osutub jälle mänguks tõsise ja naljaka vahel (koomiline pesitseb Karini kuju kahjutus mehhanistlikkuses, sellest hoolimata aga kiuslikus püüus lõpuni ennast maksma panna tõeliselt elava inimesena). Konstateerin veel kord Tammsaare kunsti segatust. Tegemist on siin ilmsemalt kui Mauruse romaanis tragikoomiliste konfliktide reaga, mida kroonib tragikoomiline lõppefekt - Karini surm. Satiirilist elementi olude ja institutsioonide (korporantlus) suhtes esindab muidu sügavtraagiliselt mõjuv romaan ,,Ma armastasin sakslast". Siin on majaproua kujus ka Karini tüüpi edasi arendatud, kuid hoopis meeldivamais värvides.
annaabi.ee 
