Tammiste küla veskitondid! Küünlakuu õhtupime hingas õues. Tuulehoog vilistas ja kiunus korstnat läbi, läbi metsa ja üle nõmme, et puud nutsid käes ja oksad nagu raske vaeva all ohkasid; lõi vastu Tammiste veski väikest akent , mille eide osav käsi kõhkise alumise ruudu ette oli liiminud. Kui vanarahva sõna tõsi oli, et kui küünlapäeva aegu härg räästa alt juua sai, siis maarjapäeva aegu kukk nokka kasta ei pidanud saama siis võis Tammiste veski kollasekaelaline kukk maarjapäeva tulekut rahyga oodata
PIERRE GRINGOIRE * Sel ajal kui ta pidulikult kõneles, hajus üldine rahuldus ja imetlus, mida ta ülikond oli äratanud, ja kui ta jõudis nende õnnetute sõnadeni: «Niipea kui kõrgeauli-kum kardinal siia jõuab, alustame kohe», kadus ta hääl kisa ja lärmi sisse. «Silmapilk alustage! Andke meile müsteerium, aga kohe!» kisendas rahvas. Ja kõigist häältest üle kuuldi Joannes de Molendino häält, mis tungis lärmist läbi nagu vilespill Nimes'i karnevalil. «Alustage silmapilk!» kiunus skolaar. «Maha Jupiter ja Bourboni kardinal!» üürgas Robin Poussepain ja ka teised skolaarid ülal aknalaual. «Andke moralitee!» kordas rahvahulk. «Silmapilk! Jalamaid! Komödiandid ja kardinal maha ja nöör kaela!» 1 0 Vaene ehmunud ja nõutu Jupiter kahvatas oma punase mingi all, laskis välgu maha kukkuda, võttis kätte oma mütsi, kummardus ja kogeles hirmust värisedes: «Tema eminents... suursaadikud... madam Flandria Marguerite... » Ta ei teadnud, mis öelda
lasknud teda sisse, öeldes, et komtuur on välja sõitnud. Krõõt jäi värava taha ootama. Pika värisemise ja hammaste lõgistamise järel kuulis ta aisakellade kõlinat ja kapjade müdinat. Suur ja tore saan, 217 milles komtuur kahe orduvennaga istus, sõitis värava ette. Härrad olid rõõmsas tujus, sest nad tulid võõruspidult ühe rikka mõisniku juurest, kelle tütart komtuuri vennapoeg, noorem Goswin Herike kosis. Täna oli kihlus olnud. «Komtuuri-härra, komtuuri-härra!» kiunus kaeblik hääl tee kõrval ja Krõõt langes põlvili lume sisse. «Lubage sõna rääkida!» «Sest naisest ei saa ma ka enne surma lahti,» pomises komtuur paha meelega. «Mis sa jälle minust tahad, vanamoor? Eks ma ütelnud sulle mineval korral, et sa enam'mu silma ette ei pea tulema? Mul on suur himu sind kuhugi maa alla peita, et sa ükskord rahule jääksid. Käsi minema ja täna jumalat, et ma täna heas tujus olen.» Lossivärav tõmmati üles ja hobused hakkasid uuesti liikuma
Ta ei rääkinud, ta juhtis inimesi, aitas hilinenud sisse, avas läbikäigutee, ja tegi seda kõike peanoogutuste ja käeliigutustega. Siis läks ta jälle oma kohale seina ääres. Ta oli kõige vaiksem, hiilivam, vargsi liikuvam mees, keda ma iialgi olen näinud, ta näol polnud naerunatukestki. Oli harmoonium üüritud -- katkine harmoonium -- ja kui kõik oli valmis, istus üks noor naine harmooniumi 389 ette ja hakkas seda sõtkuma, nii et see viiksus ja kiunus. Kõik laulsid kaasa ja minu arvates oli Peter ainus, kel oli hea olla. Siis tõusis pastor Hobson pikkamisi ja pühalikult ja hakkas kõnelema. Ja samal silmapilgul algas keldris kõige kõledam kära. Kärategijaks oli ainult koer, aga ta tegi nii kanget müra ja see kestis nii kaua, et te ei oska arvata, missuguse näoga pastor seisis kirstu ees ja ootas. Oli päris piinlik ja keegi nähtavasti ei teadnud, mis teha. Kuid õige pea nägime,