paheline isiksus. Üks tema elu põhimõte, et kas saab tema kõik või ei saa seda mitte keegi, tegi sellest tegelaskujust lõpuks eemaletõukava inimese. Romaanis, mis kirjeldab väga erineva elusaatusega inimesi, eristub trellide taha suletud ja pattu kahetsev Gudule, kes leidis oma varastatud tütrekese sellel ajal kui Esmeralda oli juba süüdi mõistetud. Naine, kes oli täis vihkamist mustlaste vastu ja kes iseäranis ei sallinud kitsekesega tüdrukut, nuttis rõõmust, kui sai lõpuks teada, et Esmeralda (ristinimega Agnes) on ta kadunud tütar. See väike inetu kondine vanaeit oli nõus tegema mida iganes, et oma tütart päästa. Kuid kahjuks oli juba liiga hilja. Armastus ja vihkamine on selle teose lahutamatud osad. Need muutsid tegelaskujusid ilusateks ja inetuteks. Kui keegi leidis armastuse, nagu Esmeralda tunded Phoebuse vastu, leidus ikkagi kui keegi nagu Claude Frollo, kes tegi selle armastuse põrguks
muutma. „Jumalaema kirik Pariisis“ – kole ja küürakas Quasimodo valitakse narride kuningaks. Ta on kiriku kellamees, leidlaps, kes jäeti koleduse pärast kiriku ukse taha. Kellade kuminast on ta kurdiks jäänud. Suure südamega ülemdiakon Frollo kasvatas ta üles, kuid mehel tekkis kinnisidee mustlasneiu Esmeraldaga. Esmeralda oli tõmmu 15-aastane kaunitar, kes tegelikult polnud mustlane, vaid varastatud laps (oli müüt, et mustlased varastavad ilusaid lapsi). Esines koos kitsekesega. Neljas tegelane on ohvitser Phoebus. Intriig: Frollo oli eeskujulik ja pühendus usule, ent pauh! armus Esmeraldasse. Kahjuks ühepoolne armastus, kuid seda hullem, sest Frollo tahab neiut röövida. Keelatud tung. Rööv ei õnnestu, sest Phoebus tuleb appi. Esmeralda armub kaunisse mundriga Phoebusesse. Phoebuse tunded: kiim ja lihahimu. Aga Esmeralda on naiivne. Phoebus hakkab olukorda ära kasutama, aga Frollo oli luuranud ja pussitab Phoebust
Ta tõukas vaese Esmeralda poolelutult keldri nurka, ise aga seadis enese aknaava ette, haarates oma kätega nagu kulliküüntega aknalauast kinni. Ses asendis vaatas ta soldatite poole hullumeelse, vihase pilguga. Kui Henriet Cousin kongi juurde tuli, oli Gudule'il nii metsik nägu, et see taganes. «Härra,» küsis ta tagasi tulles Tristanilt, «kumma ma pean üles pooma?» «Noore.» «Seda parem, vanaeidega ei saa nii hõlpsasti hakkama.» «Vaene väike tantsijanna kitsekesega!» ütles vana vahisoldat. 474 Henriet Cousin tuli uuesti aknaava juurde, kuid ema pilk sundis ta silmi maha lööma. Ta ütles aralt: «Proua...» 2 8 1 Gudule katkestas teda väga tasase, kuid vihase häälega: «Mis sa tahad?» «Mitte teid, vaid seda teist.» «Missugust teist?» «Nooremat.» Gudule hakkas pead raputades karjuma: «Siin pole kedagi! Siin pole kedagi! Siin pole kedagi! » «On!» vastas timukas. «Teate ise väga hästi. Laske ma võtan noore. Teile ma paha ei tee.»
annaabi.ee 
