Ants Oras: ,,Üks Kangro luule ja proosa eripärasemaid omadusi on irreaalsus nähtava ja aimatava vahel hõljumise, aimatava nagu teiseks reaalsuseks muutumise tunne. Kangro kuulab, kuuleb, näeb kuuleb terasemalt, näeb teravamalt kui valdav enamik me kirjanikke ja poeete, kuid see, mida ta tajub, võib kuuluda täiesti väljapoole meie harilikku kogemuspiirkonda. See, mida tavatsetakse nimetada sürrealismiks (ja mis sageli tundub nii kalkuleerituna ja kistuna), paistab Kangro toodangus loomupärasena. See ei ole romantika, kuigi see ta esimestes teostes, ja vahel ka hiljem, võis säärasena tunduda" (Tulimuld 1969, nr.2). Mõni aeg hiljem, kui Kangro ise jõuab selgusele oma loomingulaadi olemuses, kasutab ta selle iseloomustamiseks sõnapaari ,,maagiline realism". See tähendab, et intuitsioon on tugevam kui realistlikuna mõjuv absoluutne kirjeldus: ,,Seesmine nägemus muutub
nende maha langenud lehed on enamikule taimedele mürgised. Nad kasvavad kiiresti, kuid kurnavad veevarusid. Metsade hävitamine hukutab esmatähtsa, et saaks toota ülearuselt. Üle kahe miljardi inimese, mis on kolmanik planeedi rahvaarvust sõltub veel puusüsist. Haitis, ühes maailma vaesemas riigis, on puusöe tarbimine üks suurimaid. Kunagine Kariibi mere pärl ei suda enam ilma välise abita oma rahvast toita. Haiti mägisel pinnal on ainult 2 % metsadest järel. Paljaks kistuna ei suuda pinas enam vihmavett imada. Ilma taimestiku ja juurteta ei hoia miski pinnast kinni. Vihmavesi uhab pinnase mägedest alla kuni mereni. Erosioon laostab kvaliteetpinnase ja vähendab selle sobivust põllunduseks. Eriti mõjutatud on mõned Madagaskari piirkonnad, kus erosiooni mõju suurejooneline. Terved mäenõlvad on sügavalt sadade meetrite pikkuselt lõhestunud. Erosiooniga kaob õhuke huumusekiht, mis tekkis tuhandete aastatega.
209 Kas kannavad laiba laiali linnud või hävib ta "merekoertele antuna saagiks", 210 mis tähtsust on sellel tema 11 jaoks, kes on lakanud olemast? (35) Kuid ka inimeste keskel viibides ei karda tark surmajärgseid ähvardusi nendelt, kellele on vähe seda, et neid kardetakse surmani. Mind ei kohuta, ütleb ta, ei konks ega teotamiseks väljavisatud laip, mis tükkideks kistuna mõjub nägijaile jälgilt. Kelleltki ei palu ma viimase au osutamist, kellegi hooleks ei jäta ma oma jäätmeid: loodus hoolitseb selle eest, et keegi ei jääks matmata. Kelle metslus välja on visanud, selle matab aeg. Suurepäraselt ütleb Maecenas: Ei kalmukünkast ma hooli, küll jäätmed sängitab loodus. Võiks arvata, et nõnda ütles kõrgelt vöötatu. Vaim oli tal ju suur ja mehelik, kuid õnnestumised vöötasid selle lahti. Jää terveks.
annaabi.ee 
