Väärteadmine tuleb õige ettekujutuse asemele. Tulemuseks on ikkagi unustamine, kuid erilist tüüpi. Me kõneleme neist kui mäluvigadest. Mäluvigu saab ka hõlpsasti eksperimentaalselt demonstreerida. Tavaliseks võtteks on mingi sündmuse järel näidata midagi sellist, mis moonutab eelnevat näidatut. Peamine mäluvigade allikas peitub sarnastes sündmustes, mis leiavad aset peale esialgset sündmust.Näib, nagu järgmist sündmust kujutav mälufragment kistaks lahti tema ajalis-ruumilisest ümbrusest ja asetatakse varasema sündmuse kohale. Teine mäluvigade põhjus peitub meie üldistes teadmistes ümbritseva maailma kohta ehk semantilises mälus. Inimesel on kalduvus täita mälutühikud sobiva tüüpilise teadmisega olukordadest ja teadmistest, millega inimene kokku puutub. Unustamise hulgalise ja sisulise külje uurimine näitab, et unustamine ei ole juhuslik, vaid süstemaatiline ja korrapärane protsess
· klusiil assimileerub (kõndima: kõndida: kõnnin, ambuma, lembima, meldima, pilduma, sundima, sündima) · pidama (pidasin, pidasid, pidas, pidasime pidasite, pidasid) hoidma, arvama · pidama (pidin, pidid, pidi, pidime, pidite, pidid) kohustatud olema · uskuma: usutakse e ustakse, usuti e usti, usutaks e ustaks, usutagu e ustagu, usutavat e ustavat, usutud e ustud · kiskukma: kistud, kistakse, kisti, kistaks, kistagu, kistavat · käskima: kästud, kästakse, kästi, kästaks, kästagu, kästavat · pidama: peetakse, peeti, peetud · pügama: pöetakse, pöetavat, pöeti · vedama: veetud, veeti, veetaks · tegema-teha-teen-tegin-teinud-tehakse-tehtud · nägema-nähä-näen-nägin-näinud-nähakse-nähtud II ALALIIK PÕHITÜÜP SAATMA · saatma-saata-saadan-saatsin-saatnud-saadetakse-saadetud
saanud ja mõisameeste joovastust käsuga tarvitades öö ajal laagri kallale kippunud. Gabriel oli kahevahel. Pidi ta võitlusest osa võtma või rahulikult ootama, kuidas asi lõpeb? Asjal oli kummalgi korral oma konks küljes. Kelle poole pidi ta hoidma? Mõisamehi põlgas ja vihkas ta südame põhjast, aga nende vastu ei võinud ta sel korral ka mitte kätt tõsta, sest ta oli ju nende külaline. Jäi ta ootama, siis oli karta, et teda vägisi võitlusse kistaks. Kõige parem nõu oli -- 267 jalad kuklasse võtta ja rahuga oma teed minna, kuni see veel võimalik näis olevat. Siiski ei põgenenud Gabriel mitte. Arusaamatu tunne sundis teda paigale jääma, ootama, valvama. Mõisa akende taga hakkasid tuled liikuma. Kära kostis ligemalt -- vist olid venelased mõisa sisse tunginud. Äkitselt tuli Gabrielile uhke rüütli-preili jälle meelde ja -- nüüd oli kõik kahtlemine lõpetatud. Kui ta suurte sammudega aiast läbi mõisa poole tõttas
annaabi.ee 
