polnud. Isiklikust kogemusest tean, et lasteaialapsed ei taha kunagi päeval magada, ning ei suuda ära oodata aega, millal nad saavad juba kooli minna. Murdealised aga tahavad just kõige rohkem päeval magada ning elada lasteaiarežiimi järgi, kuna on võimalik päev läbi mängida ning muude asjadega tegeleda ja magada. Mõlemas vanuses suhtlevad lapsed väga erinevalt. Lasteaialapseeas kutsutakse teisi mängima tirides neid särgist ning kisendades. et nendega tuldaks. Mõnikord hakatakse lausa nutma või küünistama. Murdeeas aga kasutatakse mobiile või suhtlusvõrgustikke (Facebook, Skype jne.). Siiski on mõlemas eas ka palju sarnasusi. Võõraste inimestega suheldes tuntakse end ebamugavalt ning nägu läheb üleni punaseks. Tuntakse hirmu võõraste käest abipalumise ees ning tutvudes uute inimestega ( The Ultimate Book Of Knowledge, 2007). Mõlemates vanustes oldakse enamjaolt aktiivsed. Lasteaialapseeas piisab lapsele oma
Tema abikaasa kartis, et ta võib hulluks minna. Õhtul Endoora jooksis surnuaiale , mitte oma laste haudadele, vaid oma ema hauale. Abikaasa leidis ta sealt hauda peksmast ja karjumast: "Sa lubasid, et sa annad mulle teada kuidas sinu lapselapsi päästa. Sa lubasid!" Endoora abikaasa ei teadnud ettekuulutusest midagi, ta oli sellel päeval tööl ja Endoora lubas oma emale, et ei räägi sellest kellelegi. Ta arvas, et leiab ta ühelt laste haudadelt, aga ta oli oma ema haual, kisendades mingi lubaduse kohta. Siis arvas ta, et Endoora on hulluks läinud. Üks varajane hommik. Endoora koputab vana naise aknale. Vana naine küsib talt: "Miks oled sa siin? Ma ei saa sind aidata." Endoora laskus siis põlvedele, nuttes ja anudes, et teda välja ei visataks, ja et teda aidataks, Kristuse nimel. Ta ütles, et tema surnud ema oli öelnud talle, et ta siia tuleks ja et ta tahab ainult ühte asja, päästa üheksast lapsest allesjäänud kolme elu. Vana naine ütles:
löögi eest kõrvale põikama. ,,Mööda läks!" hõiskab ta ja virutab omakorda. Tema piigist kõrisse tabatult variseb Pandaros surnuna kaarikult. Aineias on valmis oma langenud sõpra kaitsma, aga Diomedes kahmab maast suure kivi ja lajatab talle sellega, tabades jalga. Aineias kukub ja sureks kindlasti vaenlase verise oda järgi, kui Aphrodite talle appi ei tuleks, peites ta oma loori alla. Aga Diomedes ei peatu isegi mitte jumalanna ees raevukalt kisendades ajab ta Aphroditet taga ja haavab teda odaga randmest. Imekaunis taevane olend karjatab valust, sõdur aga möirgab: ,,Minema siit!" karjub ta. ,,See on lahing ja kui sa tahtsid teada, mida see endast kujutab, siis nüüd sa seda tead!" Tuulekeerisena pöördub Aphrodite Olymposele tagasi, ta on vapustatud, tema käsi veritseb ja valutab. Aga ta on päästnud kindlast surmast oma armastatuima poja Aineiase. Diomedese jõud pärineb Athenalt, kes pärast hingetõmmet on jälle taplusse sekkunud
» karjus edasi kihutav aadlimees oma teenrile, kes peremehe jalge ette kolm-neli hõbetükki viskas ja siis oma isandale järele galopeeris. «Oh sa argpüks! närukael! vale-aadlik!» karjus d'Artagnan, omakorda teenrile järele joostes. Haavatu oli aga liiga nõrk selleks, et niisugust vapustust välja kannatada. Vaevalt kümme sammu edasi jõudnud, hakkas tal kõrvus kumisema, silmade ees lõi pimedaks, mingi verelaine tuhmistas nägemise ja ta kukkus keset tänavat, ise kisendades: «Argpüks, argpüks, argpüks!» «Ta on tõesti viimane argpüks,» pomises peremees d'Artagnani juurde astudes ja teda meelitamisega lepitada püüdes, just samal kombel, nagu valmis käitus haigur teoga. «Jah, viimane argpüks,» ümises d'Artagnan. «Daam aga oli väga ilus.» «Missugune daam?» küsis peremees. «Mileedi,» kogeles d'Artagnan. Ja ta minestas uuesti. «Olgu pealegi, et kaotasin kaks külalist,» ütles peremees, «aga üks jääb mulle ometi;
» Ja tuligi. Teisipäeval oli meil see rääkimine. Noh, reedel pärast lõunat lesisime künkatipul rohus, ja siis sai meil tubakas otsa. Läksin koopasse tubakat tooma ja leidsin sealt latsutajamao. Tapsin ta ja käänasin kerasse Jimi vaiba jalutsisse. Madu oli kui elav, ja ma arvasin, et saab nalja, kui Jim ta sealt leiab. Noh, õhtul polnud mul madu enam meeleski, ja kui Jim vaibale heitis, kuna 265 ma tuld süütasin, oli emane madu seal ja hammustas teda. Jim hüppas kisendades üles ja esimene, mis ma nägin, oli madu, kes end püsti oli ajanud ja uuesti salvata tahtis. Silmapilk lõin ta kaikaga surnuks, Jim aga haaras mu taadi viinapudeli ja hakkas viina kõrri kallama. Jim oli palja jalu, ja madu oli just tema kända hammustanud. See kõik tuli nüüd sellest, et ma olin olnud sihuke loll ega olnud meeles pidanud, et emane madu tuleb alati sinna, kuhu isane on maha löödud, ja keerab ennast tema ümber. Jim käskis rrynd mao pea maha
annaabi.ee 
