ilmuma ühiste kaante vahel kui tervik. Siin jõuab Marie Underkõige lähemale elu paratamatule antiteesile valgus ja piemdus ning mure ja rõõm. Juba kahe nende paralleelselt kirjutatud pealkirjad viitavad sisude erinevusele - elu varjupoolele ja rõõmule. ,,Hääl varjust" kutsub lugejat tumepoole juurde, sinna mahub sõjajärgne koledus, surma traagika, sotsiaalne viletsus, üksindus, kodutus, kontvõõra mured ja inimese hinge vaevavad probleemid. Hääled ei kisenda enam, nad vaid halitsevad tasakesti oma valutavat südant. ,,Agulis" poetessi puudutab valusalt kannatav maailm. Momentvõtted osutavad tsivilisatsiooni pahedele, mille ohvriks ja tegelikult ka tekitajaks on inimene. Läbi sõnade joonistab Under täpse pildi tolleaegsest elust äärelinnades: Need tohletand majad kui ussitand seened neil porine võõp. On lapsi väraval: kaelad kui peened! peos komvekikarp ja tinane nööp
(Kareva 1987: 12) 5 2.2.2. Lausekujundid Lausekujunditest on kõige levinum retooriline küsimus. Üks parimaid näiteid sellest on luuletus "Hoia elust kinni hammastega": Hoia elust kinni hammastega. Nuta, naera, kisenda kui peab. Olen sinu kõrval. Kuid ei sega. Kumbki teisest liiga vähe teab. Igaüks on ihuüksi sõjas. Kelle vastu? Enda. Kelle poolt? Üheaegselt kumbki oma majas külaliste ootel klopib koort. Arva, kas neid tuleb? Pole tähtis,
Selleks ideeks on paratamatu vastolu vana ja uue sugupõlve vahel - nii siis jällegi mitte sotsiaalselt, vaid bioloogiliselt rõhutatud põhivaade. See ,,vanade ja noorte" antagonism, mis siis pakitses kaasaegses intelligentses liikumises, on Tartu koolilõpetaja samanimelises pikemas külajutustuses ümberkujutatud madala talupoegse tõsielu protsessiks. On nagu oleks A. Hansen kõige tõsielu põhjas näinud seesmist kahestumist ja lõhestumist. Mitte sotsiaalsed vastolud ei kisenda A. Hanseni ,,Vanades ja noortes" reformide järele. Mitte põlised küla kurnavad võimupidajad ei ole siin oma eesõiguste ja eelarvuste rahus eksitatud. Ei, soo ja rabaga ümbritsetud Kadaka talus püüab koduväi Kaarel peremeheks, et mõisavõla tasumiseks põldusid seada paremini ja ehitada uued eluhooned, kus oleks korstnaga ahi, suuremad aknad, kambrites enam valgust järeltulijate jaoks. Selle tahtejõulise argikangelase
Kui see tal kaunikesti selge oli, hakkasid nad hertsogiga koos harjutama. Hertsog pidi talle aina uuesti õpetama, kuidas iga lauset öelda. Ta laskis teda õhata ja kätt südamele panna; ja mõne a j a pärast tegi kuningas seda üsna hästi. «Ainult,» tähendas hertsog, «te ei pea nagu härg möirgama: Romeo! Peate seda ütlema mahedasti ja raugelt ja igatsevalt, -- nii: R--o----o--meo! Nii on see mõeldud, sest Julia õa armas, magus nooruke tütarlaps, teate, ta ei kisenda nagu eesel!» Noh, seejärel võtsid nad kaks pikka mõõka, mis hertsog oli tammelattidest teinud, ja hakkasid vehklemist harjutama. Hertsog nimetas ennast Richard III. Suurepärane oli vaadata, kuidas nad mööda parve uhkeldasid. Aga viimaks kuningas libises ja kukkus vette; selle järel nad puhkasid ja rääkisid igasugustest seiklustest, 346 mis neil varematel aegadel oli olnud mööda jõe kaldaid hulkudes. Pärast lõunasööki ütles hertsog:
annaabi.ee 
