ka ihukaitserelvana. Gläve on pikavarreline relv, teravikud on igal pool (eesküljel, tagaküljel); kõrvalteravike funktsioon oli kindlasti löömine, aga ka pareerimine, kui teravik on kumer. Sõjakirves - keskaegsetel kirvestel on eripära, et neil on pikem vars taga, neid kasutasid jalamehed. Sotimaa kirvel on lai tera ja tera taga konks (võimaldas ratsanikku hobuse seljast maha rebida). Godentag on Hollandi tüüpi sõjakirves, kirvetera on lai ja lisaks on olemas peen odaotsaga sarnane asjandus, millega on võimalik torgata. Saksa sõjakirve ülemist otsa kasutatakse torkerelvana. Berdõss on Vene aladelt pärit sõjakirves, püssimeeste relv (oli sihtimisel toeks), lai tera (60-70 cm), varre pikkus 170cm. Ratsaniku sõjakirves on 70 cm varrega, tera ühel pool ja teisel pool teravik, mis on tehtud selleks, et saaks raudrüüst läbi lüüa
valmis seadnud, et võrke katki lõikuda, ent Jumal lõiganud iga kord noad katki ja nii väidsed on praegu avi pää sisse jäänu (TartuMaarja). Ühe teisendi järgi on ristegi kolm: Havve kala pää seen omma väidse, mõõga ja oda, mida Kristuse ristisurma vainlaste tähis sinnä jo olevat algusest loodu. Ka olevat kolm luust ristikest löüdä, kats ilotut ja kolmas illus rist, nimelt keskmäne, havvekala lõpuste ligi. Pisikest risti või kaldristi, kirvetera, mõõka või oda meenutavaid luid on nii haugi kui teiste kalade peas, kuid haugi loperguse, pardinokataoliselt eenduva ninaga pea ülaosas leidub tõepoolest üsna suur ristikujuline luu. Rahvausundi seisukohalt pakub huvi, kas seda looduse poolt antud moodustist on ka enne kristlust maagiliseks esemeks peetud. Mitmete ümberkaudsete rahvaste folklooris omistatakse risti, naela, oda, haamri, pihtide, imeomadustega kivi vms
Enamik uskumusi seostuvad kaluri paadi ja kalapüünistega. Eestis langetati paadilaua puud põhja suunas, paadi ehitamist (nagu püüniste valmistamistki) ei alustatud reedel (Kristuse surmapäev) ega esmaspäeval, parim paadilaud ohverdati tükeldamisega. Uus paat piserdati enne vettelaskmist viinaga (et merel ei juhtuks viina läbi õnnetust). Paha silma ja nõidumise vastu paati suitsutati, vettelaskmisel tiriti teda üle kirvetera, et ta meres igalt poolt läbi pääseks. Proovisõidu tegid kogenud kalurid (mõni äpardus selle ajal oli halb enne), pärast proovisõitu ohverdati merre mõnikord viina. Paat tuli merre lükata alati pära ees. Vanu paate enamasti ei põletatud, vaid lasti ära kõduneda, paadijäänuseid peeti pühaks. Kalavõrkude kudumist soovitati alustada talvel noorel kuul hommikupoole ööd neljapäeval või laupäeval, mitte kunagi esmaspäeval, teisipäeval või reedel. Hea oli alustada võrgu
annaabi.ee 
