Paljud elanikud asusid ümber Guatemala mägismaadele, keda tänapäeval Peténi maiadeks peetakse. Merekaubanduse osakaal suurenes ja selle tõttu tekkisid kaubandusvõrgustikud ja kaubasadamad. (Nicholas J. Saunders 2007: 99-100) 3 Lahe saarte lähedal Hondurase ranniku juures puutus Kolumbuse meeskond kokku maiade suure, kaubanduseks mõeldud merekanuuga. Võttes arvesse selle suurust, kolmekümmet sõitjat ja kakaost, vaskkelladest, kirvestest ning metallitöötlemisvarustusest koosnevast lasti, pidasid hispaanlased laeva meeskonda kaugelt kõikge arenenumateks inimesteks, keda nad seni ameerikas kohanud olid. (Nicholas J. Saunders 2007: 101) Vaatamata poliitilise iseseisvuse kadumisele ei kadunud maia rahvad maailma ajaloost ning nende etniline ja keeleline mitmekesisus on säilinud tänaseni. Paljud ellujäänud maiad põgenesid aastaid hiljem orjastamisele järgenenud aastail ning leidsid varjapaiga maakohtades
sõjalaevastiku purjealuseid. Töökodade kompleksi kuulusid veel köiemanufaktuur, telliselööv ja saeveski. 1714. aastal saabuski tsaar uuesti Tallinnasse, et jaanuaris osaleda meresadamale nurgakivi panemisel, ja juba sama aasta juunis oli ta linnas uuesti, sedakorda rohkem kui kuu aega.Vene ajaloolane Ivan Golikov kirjutas selle kohta järgmist:"Monarh, olles nõuks võtnud tugevdada Tallinna kindlust ja teha seal uued sadamad. Peeter I ise tegi ka loetelu sellesinase töö jaoks kirvestest, kirkadest,labidatest ja kangidest."Tõsi kaubasadam oli Revelis igiammustest aegadest peale olemas. Ideaalseks oli aga niisugune kindlussadam, kus nii sõja- kui kaubalaevad paikneksid turvaliselt.Valmissaamiseni kulus mitu aastat.Säilinud on inseneeri Le Blondi plaan 10.veebruarist 1717, mis näitab ära sadama plaani täies mahus. Admiraliteedi kanali kaldale oli ehitatud sõjaväekasarmuid ja Admiraliteedi hooneid, läänemuuli otsa juurde
lapsega kümme sammu eemale lendas, teise hoobi panni pihta, mille rasv tulle voolas, ja ronis tähtsa näoga tagasi oma troonile, hoolimata lapse summutatud nutust või vanamoori siunamisest, kelle õhturoog ilusal heledal tulel kõige kaduva teed läks. Trouillefou andis märku ja hertsog, keiser ja santlaagrid asusid hobuserauana kahele poole trooni, kuna Gringoire, keda ikka veel kõvasti kinni hoiti, keskel seisis. See poolsõõr koosnes kaltsudest, närudest, kassikullast, harkidest, kirvestest, purjus jalgadest, paljaist tugevaist käsivartest, ilgeist, allakäinud juhmidest nägudest. Selle santkonna ümarlaua keskel valitses Clopin Trouillefou selle nõukogu doodzina, selle peerkonna kuningana, selle konklaavi paavstina * juba oma vaadi kõrguse, siis ka selle imelikult kõrgi, julma ja hirmsa ilme tõttu, mis ta silmaterades sädeles ja mis ta loomalikku, metsikut suliprofiili veelgi rõhutas. See oli nagu metssea pea seakärssade keskel. «Kuule
annaabi.ee 
