Mikroobide abil võib elavhõbe muutuda mürgiseks dimetüülelavhõbedaks. Dimetüülelavhõbe kuhjub veekogude toiduahelas, kõige suurem sisaldus röövkalades. Dimetüülelavhõbe kahjustab närvisüsteemi, eriti suuraju koort, mille rakkudes pärsitakse valgusüntees ning tagajärjeks on rakkude hukkumine ja närvikoe kärbumine. Dimetüülelavhõbeda tagajärjel esinevad järgmised mittespetsiifilised kesknärvisüsteemi sümptomid: paresteesia (naha väärtundlikkus), tuimus ja kirvendustunne suu ümbruses, huultes, jäsemetes (eriti sõrmedes ja varvastes), ataksia, komistav kõnnak, neelamis- ja artikulatsiooniraskused, neurasteenia (närvinõrkus), üldine nõrkus, väsimus, kontsentreerumisraskused, nägemis- ja kuulmiskaotus, treemor (lihasvärin), kooma ning lõpuks surm. Üheks elavhõbedaga ohustatud töötajate grupiks on hambaravi asutustes töötavad inimesed. Toksilisuse allikaks on hambatäidise materjalina kasutatav hõbeamalgaam
taskuarvutite ja elektronkellade patareidest, kivisöe põletamisest (kivisöes10-4 % Hg). Hg-ühendid kogunevad maksa, põrna, neerudesse ja ajju ning eralduvad väga aeglaselt uriini, higi ja väljaheitega. 10 Esinevad järgmised mittespetsiifilised kesknärvisüsteemi sümptomid: · paresteesia (naha väärtundlikkus), · tuimus ja kirvendustunne suu ümbruses, huultes, jäsemetes (eriti sõrmedes ja varvastes), · ataksia, · komistav kõnnak, · neelamis- ja artikulatsiooniraskused, · neurasteenia (närvinõrkus), · üldine nõrkus, · väsimus, · kontsentreerumisraskused, · nägemis- ja kuulmiskaotus, · treemor (lihasvärin), · kooma ning lõpuks surm. Elavhõbedat leidub kalades! 11
suurenenud erutuvus). Anorgaanilised ühendid. Ilmneb otsene toksiline toime neerutuubulite rakkudele, mille tulemuseks on nende nekrootiline kahjustus. Orgaanilised ühendid (metüülelavhõbe). Kahjustab närvisüsteemi, eelkõige suuraju koort, mille rakkudes pärsitakse valgusüntees, tagajärjeks rakkude hukkumine ja närvikoe kärbumine. Esinevad mittespetsiifilised kesknärvisüsteemi sümptomid: paresteesia, tuimus ja kirvendustunne suu ümbruses, huultes, jäsemetes (eriti sõrmedes ja varvastes), ataksia, komistav kõnnak, neelamis- ja artikulatsiooniraskused, neurasteenia, üldine nõrkus, väsimus, kontsentreerumisraskused, nägemis- ja kuulmiskaotus, treemor (värin), kooma ning lõpuks surm. 5.6.2 Krooniline mürgistus Krooniline mürgistus areneb siis, kui organismis järk-järgult koguneb mürk ise (materiaalne kumulatsioon) või toimub esialgu tähtsusetute mürgist tingitud muutuste
annaabi.ee 
