vannun mõtetes kooli jne jne. On olnud ka juhuseid, kus mu omavahelised suhted pere ja sõpradega ei ole just kõige paremas korras. See on suur stressitekitaja. Ma tunnen kuidas minus vaimselt sööb midagi. See näriv tunne, et midagi on viltu. Noil hetkedel kannatan ma tihti masendushetkede all, vahel ka stressi all. Kuigi ma vihkan seda tunnet, et kõik ei ole korras, ei ole ma alati ise võimeline suhetesse korda lööma. See masendab mind veelgi, sest ma kirun ennast, miks ma pean olema nii arg või uhke, ning näiteks ise ei lähe vabandama mõne inimese ees, kellega ma olen tülli läinud. Õnneks minu elus pole veel nii palju stressitekitajaid. Lihtsalt kui ma vahel tunnen, et mul hakkab jälle stressiperiood tekkima, siis pean ma ennast kokku võtma, ning sellest üle saama. Sest oma elu elan ma ainult ise, mitte keegi teine. Sellepärast peangi leidma ka masendushoogude juures midagi rõõmsat, mis mu
Ja ka näiteks äriinimesed, kellel on loengud või mõned tähtsad koosolekud, ei saa ka sellel ajal telefoniga rääkida. Kuid minu enda põhjusteks on tavaliselt et, kas mul on telefon hääletu peal ja ma ei kuule, või olen ma üleval korrusel oma toas ja telefoni olen unustanud alla korrusele. Kuid siiski vahel harva on olnud ka selline põhjus, et ma ei taha teatud kõnedele vastata. Aga kui minul endal on kellelegi tähtis jutt aga ta ei vasta mu kõnedele, siis ma tavaliselt kirun natukene oma ette ja ütlen endamisi, et milllejaoks talle seda telefoni on vaja kui ta ei suuda kõnedelegi vastata kuigi ma ise ei saa ka igakord kõidele kõnedele vastata. Ma arvan, et nii mõnigi teist on kuulnud või näinud sellist film nagu ,,One missed call", mis on eestikeeles muidugi ,,Üks vastamata kõne". Miks ma sellest filmist räägin, see on sellepärast, et kui eesti keele õpetaja meile kõne teemad kätte andis ja ma nägin
Kuigi Eva oli saanud oma tahtmise, nimelt teise lapse ja vabaduse. Ei olnud ta oma varasema elu jooksul kordagi rõõmu tundnud. Siber jättis omamoodi jälje. 28. veebruar Tundub tavaline talvehommik, täpsemalt 28. veebruar. Olen jälle haige, nimelt olen koguaeg haige.Lähen võtan oma tabletid ehk hakkab siis parem. Sammun trepist alla ning olen sügavas mõttes. Ootamatult libastun viimasel astmel ning löön varba valusalt ära. Kirun omaette, kuid proovin mõistuse juurde jääda . Longin nördinut arstikapi juurde ja otsin külmetustablette. Ei ole võimalik! need on otsas. Pisut uimase enesetundega panen riidesse. Pean ju apteeki minema! Trepist alla minnes olen tähelepanelik, et ma jälle ei libastuks. Teen minekuks kõik ettevalmistused ja hakkan välisust sulgema. Järsku tuleb meelde, et unustasin võtmed magamistoa kummutile. Nüüd tuleb jalanõud ära võtta ja trepist üles-alla tammuda!
Kuigi Eva oli saanud oma tahtmise, nimelt teise lapse ja vabaduse. Ei olnud ta oma varasema elu jooksul kordagi rõõmu tundnud. Siber jättis omamoodi jälje. 28. veebruar Tundub tavaline talvehommik, täpsemalt 28. veebruar. Olen jälle haige, nimelt olen koguaeg haige.Lähen võtan oma tabletid ehk hakkab siis parem. Sammun trepist alla ning olen sügavas mõttes. Ootamatult libastun viimasel astmel ning löön varba valusalt ära. Kirun omaette, kuid proovin mõistuse juurde jääda . Longin nördinut arstikapi juurde ja otsin külmetustablette. Ei ole võimalik! need on otsas. Pisut uimase enesetundega panen riidesse. Pean ju apteeki minema! Trepist alla minnes olen tähelepanelik, et ma jälle ei libastuks. Teen minekuks kõik ettevalmistused ja hakkan välisust sulgema. Järsku tuleb meelde, et unustasin võtmed magamistoa kummutile. Nüüd tuleb jalanõud ära võtta ja trepist üles-alla tammuda!
annaabi.ee 
