Laabanile heideti paguluses ette koguaeg seda, et ta kirjutas Nõukogude võimu saabudes Stalinile pühendatud luuletust. Ta kinnitab ise, et talle tollel hetkel pakkus rõõmu seda Stalini paneküürikat ära kasutada omal eesmärkidel luuletus, milles keerab kõik asjad üle vindi ja luuletus muutub äraspidiseks. Poliitilisi seoseid on ka ta esikkogus sürrealistliku esteetika raames. Laaban saavutab esikkoguga selle, et kuigi tema kirjutamislaadiga ei osata paguluses midagi peale hakata, siis ta sunnib end siiski aktsepteerima. Paljusid tema luules kasutatud kujundeid võibki küsima jääda (Ütle väike kipsist veli, / kuhu lendas hund). Kõlahäälingute grupp hakkab tegelema Rootsi rahvusringhäälingu juures ja Laaban liitub sellega. 60ndatel hakkavad toimuma sound poetry festivalid Rootsis. Laaban saab radikaalse revolutsioonilise luule sümbolkujuks. Arno Vihalem Ta on autor, kes jõuds tekste avaldama hakata 30ndatel Eestis
ka hoopis teistsugusele jutukirjutamise praktikale. Mõnes mõttes 1983 aasta seisuga Raudami stiil vastandub toonasele nõukogude kirjutamislaadile. Oma eeskujudena on Raudam maininud kirjanikke nagu Proust, Nabokov, Joyce. Kõi need kolm on taaskord väga erilised autorid ja sellest lähtuvalt on ka Raudami stiil eriline. Raudam jälgib oma tegelaste psühholoogiat väga üksikasjaliselt süvapsühholoogiline vaatlus, mis ühendatakse küllaltki eksperimentaalse kirjutamislaadiga. See võib tähendada nt seda, et Raudami stiili iseloomustavad küllalt pikad laused, mis koosnevad mitmetest kiil- ja põimlausetest. Võvad vahelduda vaatepunktid ühe ja sama jutu sees. Selle kõrval leiame ka sõnamänge ning osutusi võõrastele tekstidele, teistsugustele autoritele. 90ndate keskpaigas ilmub Raudami jutukogu ,,Miks Kafka nuttis?" raamatu tegelaste elujoon järgib Kafka elulugu. Paljuski asetab
inimlikust tegevusest kõrvaldada. Epopöast tõuseb üles üldistus, et õigluse poole pürgimine on kestev protsess ja selle pole lõppu seni, kuni eksisteerib inimene. Tammsaare viimased loominguaastad toovad eesti kirjandusse veelgi suurepäraseid teoseid. Peale ,,Tõe ja õiguse" kirjutamise lõppu, ei lubanud kirjanik endale pikemat puhkust, vaid jätkas loomingulist tööd juba väljakujunenud rütmis. Ta kirjutas kaks psühholoogilise kirjutamislaadiga armastusromaani ,, Elu ja armastus" ja ,,Ma armastasin sakslast". Samuti sai kirjanik hakkama ühe näidendiga. ,,Kuningal on külm" on allegooriline, vaimukalt satiiriline ja mõningate fantastilistre motiividega. ,,Kuningal on külm" on eesti draama tippteos. Viimaste loominguaastate meisterlikem ja ühiskondlikult tähendusrikkaim teos on romaan" Põrgupõhja uus Vanapagan". See romaan on eesti kriitilise realismi teravaim seisukohavõtt kodanliku ühiskonna elukorralduse ja moraali suhtes
annaabi.ee 
