See on paratamatugi, sest toimetajaid seob põlvkondlik võrgustik ja erinev haridustaust. Ajakirjanduse formaat esitab kriitikale omakorda kohanemiskohustuse. Maksimaalselt nelja tuhande tähemärgiga saab kirjandusteost tõepoolest üksnes markeerida ning väljendada kriitiku põgusat suhet sellesse. Teose lülitamine laiemasse ringi ei tule sel juhul kõne allagi. Pealegi nõuaks see kirjandusloolist ja -teoreetilist eruditsiooni, milleks nn jooksva kriitika kirjutajail pole motivatsiooni. Arvustuste honorar on sümboolne ega soosi uurimistööd. Nõnda avaneb meie ees suur hulk kriitikat, milles ilmuvad kirjandusteosed hõljuvad õhus otsekui liblikad, keda kriitikud imetlevad või siis oma võrku püüavad/sulgevad. See ongi kriitika üksildumine. Varasema kirjanduskogemuse haprus, kirjanduse kui tervikorganismi tajumise nõrkus teeb kriitikast fragmendi. Selles fragmendis pihustub ka kujutlus kirjandusest. Kasutatud kirjandus: 1. http://et.wikipedia
lävivad üksnes selle täiskasvanuga, kes parajasti on nende kasvataja. Mõne aasta eest oli kirjalikul küpsuseksamil vanadust puudutav psühholoogiaküsimus. Abiturientide vastustest nähtus, et vanureid võõristati nagu mingeid kummitusi. Isegi eelajaloolised koletised ja nende järkjärguline kurb hävimine said osaks enam kaasaelamist ja mõistmist. Kirjutajail polnud vanadusest vähimatki realistlikku kujutlust. Vanadus algas nende meelest juba 40. eluaasta paiku, mõni paigutas koguni vanaduskurtuse alguse sellesse ikka. Vananemisega kaasneb paratamatult üksindus, kaovad kõrvakuulmine ja silmanägemine. Vanurite elu on 257
«Ei, kuid te võite mind saata provintsi, näiteks mõne oma tuttava daami juurde teie kodukohas.» «Oh, mu kallis sõbratar, minu kodukohas ei ole daamidel toatüdrukuid. Aga oota, ma tean, mis ma teen! Planchet, mine otsi üles Aramis ja ütle talle, et ta tuleks otsekohe siia. Meil on talle midagi väga tähtsat öelda.» 410 «Saan aru,» ütles Athos, «aga miks mitte Porthos? Ma arvan, tema markiis ...» «Porthose markiis laseb oma mehe kirjutajail ennast iidesse panna,» ütles d'Artagnan naerdes. «Pealegi ei ahaks Ketty elada Ours'i tänaval. Eks ole, Ketty?» «Ma elan seal, kus te tahate,» ütles Ketty, «peaasi, t ma oleksin hästi peidetud, ja keegi ei teaks, kus ma len.» «Nüüd, Ketty, kus me peame lahkuma ja sa ei ole uile enam armukade ...» «Olgu ligidal või kaugel, härra rüütel,» ütles Ketty, «mina armastan teid alati.» «Vaata paganat, kuhu püsivus võib mõnikord peitu pugeda!» pomises Athos.
annaabi.ee 
