programmilisi sümfooniaid, kus osadele lisati sageli sõnaline seletus, avamaks helilooja taotlusi. Nt. on H.Berliozi "Fantastilise sümfoonia" alapealkirjaks "Episoodid kunstniku elust" ja osade pealkirjad: *"Unelmad ja kired" , * "Ball" , *"Stseenid väljadel" , *"Rongkäik tapalavale" , *"Öine nägemus nõiasabatil". Tänapäeval ei eelda sümfoonia muidugi enam sonata- allegro vormist kinnipidamist, küll aga tõsist ja sügavat muusikalist sisu. Sümfooniat võib võrrelda romaaniga kirjanudses. Kuulsamad helilooja- sümfonistid on Mozart, Beethoven, Brahms, Berlioz, Tsaikovski, Bruckner, käesoleval sajandil Mahler, Sostakovits, Sibelius jt. Maailma tuntumate sümfooniate hulka kuulub kahtlemata Beethoveni 5. Sümfoonia. Teos algab lühikese peateemaga, mille kohta olevat auto rise äelnud: "Nii koputab saatus uksele." Sellest ka laialt levinud nimetus "Saatusesümfoonia". I osa on kirjutatud traditsiooniliselt sonata-allegro vormis. Peateema (c-mollis) on
tänase päevani õnnelikult...) On sommilegi selge (ja siilile ja saksale), et kontrast on kirjanduses tugev relv. Selleks, et väärtustada magusat, on vaja mõru. Et väärtustada toitu, on vaja tühja kõhtu. Et väärtustada õnne, on vaja kannatusi. Et väärtustada rikkust, vaesust. Ka üliandekas autor ei saa kirjutada head teost, mis oleks kas üdini õnnelik ja rõõmus ja positiivne ja sillerdav (rõhutan sõna ,,head" ja mõtlen loetavat, nauditavat) algusest lõpuni, sest kirjanudses pole kärbes meepotis mitte halb asi, vaid tehnika. Ega pole ka häid raamatuid, kus poleks mitte midagi positiivset. Kus kõik ongi kõige kõige koledam jubedam hirmsam õudsem. Isegi Hamsuni ,,Näljas" on valguskiiri, Poe ,,Kaarnas", Plathi ,,Klaaskuplis", ja nii edasi. Ning ,,Puhastus" ekspluateerib seda üdini. Harilikult rahvusvaheline tavalugeja ei viitsiks lugeda sadade lehekülgede viisi maaelukirjeldust ja ühe tüdruku armupiinu oma õe peika suhtes. Aga kui vahepeal on olnud
See on pöördelise tähtsusega luulekogu. Sarnane teos proosas oli Undi ,,Öös on asju". Kui 90ndate luulet lugeda, siis näeme, kuivõrd on siin olulised keel, minu maailmavaade, normaalsest erinev maailmavaade, keskmistest arusaamadest erinevad mõttepildid jne. Loeng nr 20 (30.04.2008) Euroopalise kirjanduse taustal ei ole neis Undi ja Krulli teostes midagi novaatorlikku ja seepärast nad võtavad kokku ka minevikuvõimalused, mis nõukogude kirjanudses ei olnud soositud poeetikavõimalused. Krullil on mitmeid 20 sajandil klassikaks saanud poeetilisi võimalus kasutatud. Üks nendest on sürrealsim, mis eesti kirjanduses pole 20 sajandil olnud soositud, ta on olnud marginaalne ja seetõttu sürrealistlik kujundiloome mõjub Krulli puhul ka uudselt. Sellega seondub seesama subjekti lagunemine, spontaansus, teksti tulevad erinevad esmapilgul täiesti seoseta sõnad ja sõnaühendid. Liiatigi kui sürrealismi, mis sünnib
annaabi.ee 
