cum laude. Aastatel 1985–1987 töötas Õnnepalu Hiiumaal Lauka koolis bioloogia ja keemia õpetajana, pärast seda on ta olnud vabakutseline tõlkija, kirjanik ja ajakirjanik. 1989–1990 töötas ta ajakirjas Vikerkaar algupärase ja tõlkekirjanduse toimetajana. 2003. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Looming Tõnu Õnnepalu on kirjutanud romaane, luulekogusid, esseesid ja tõlkinud mitmeid teoseid. Oma nime asemel on kasutanud ka kirjanikunimesid Emil Tode ja Anton Nigov. Tõnu Õnnepalu alustas luuletajana, saades proosakirjanikuks Emil Tode nime all. Kokku on ta avaldanud 6 romaani: 1993 "Piiririik" - Esimene tähelepanu võitnud teos, mis pälvis 1994. a. Balti Assamblee kirjandusauhinna ja seda on tõlgitud seni 15 keelde. Raamat räägib Ida-Euroopast (mitmete vihjete kohaselt Eestist) pärit homoseksuaalsest stipendiaadist, kes terve raamatu
kalendrid. Selle sajandi luule kurvastavaks asjaoluks oli see, et kõrgtase puudus. Anti välja mitmeid luulekogusid. Peamiselt isamaalised luuled, vaimulikud. Koidula ärkamisaegne luule läks inimestele tõeliselt hinge. Eriti isamaalised. Hakkas levima jäljendamine (hakati mõnda iidolit matkima, kuid ei küünditud temani, oli n-ö hale vari). Paljud võtsid endale Koidula eeskujuks ja hakkasid massiliselt matkima valulikku isamaaluulet. Hakati võtma kirjanikunimesid, kuna Koidulal oli see, nt Tundela. Ilmusid väga ilutsevate pealkirjadega luulekogusid. Kirjutasid peamiselt Jaan Bergmann, Jakob Tamm, Jakob Liiv. Vilksatasid ka Anna Haava, Juhan Liiv. Neid eristati teistest natuke rohkem. Sajandi alguses tõstis pead noorpõlvkond Noor-Eesti Rühmitus Noor-Eesti 20. sajandi algus. Aeg, kus pead hakkas tõstma uus põlvkond noori. Paljud jätkasid õpinguid ülikoolides. Postimees kujunes N-E toetajaks. 20. Saj algust iseloomustab Eesti
muutus märgatavalt. Ärkamisaja tähtsad luuletajad surevad, peale kasvab uus põlvkond. Ajakirjade ja ajalehtede arv kasvas meeletult. Luule avaldajateks olid Sakala, Valgus, Virulane, Postimees. Ilmus ka palju kalendreid, luulekogumikke. 1895. ,,Eesti luuletajate album", 1901. ,,Eesti luuletajate lillekimp". Massiliselt hakati koidulat matkima (epigoonlik suund!) Võeti Koidula vaimus endale kirjanikunimesid (La-lõpulised nimed olid väga popid, nr. Tundela) LÜROEEPIKA- tõsisema sisuga, tugineti tihti vanadele müütidele. Eeldas võimekust värsse luua. Seda kirjutasid parema haridusega mehed, nt. J.Tamm, Jakob Liiv. Jaan Bergmann- olulisim ballaadide kirjutaja. (,,Igavene juut") Oli kõrgetasemelisem kui lüürika. Luulet ilmus sajandivahetusel väga palju, kuid tase oli äärmiselt kehv ja madal. Sajandi lõpus oli luules kriis
annaabi.ee 
