Kirjutavad naisena: Hélne Cixous ja Luce Irigaray 1970ndatel Prantsuse feminismi suund, täpsemalt naiskirjutus ehk écriture féminine, sündis 1970- ndail aastail reaktsioonist S. Freudi ja J. Lacani psühhoanalüütilistele teooriatele. Kui need mehed keskenduvad Oidipuse kompleksile ja seostavad keelesfääri isaga, siis prantsuse naisteoreetikud loovad keelesüsteemile (sümboolsele korrale) vastanduva vastukeele, mis lähtub emale suunatud armastuse kogemusest. Sellega muudavad nad küsitavaks Freudi ja Lacani teoorias esineva fallosekesksuse, nn fallotsentrismi. Mõnesid feminismi teoreetilisi põhimõtteid kriitiliselt hinnates võib jõuda arusaamisele, et neist lähtudes ei pruugi naised väljapääsuteed leida. Lea Rojola on järgmisi feminismi lähtekohti nimetanud lausa ummikusse viivatena. "Kui tahame ära kaotada erinevuse, ähvardab meid oht jõuda välja sellise võrdõiguslikkuse määratluseni, kus mõõdupuuks on edasi mees ja väärtustatud lähtek...
loodusteadustes. Samuti on küsitav tulemuste kontrollitavus. "Üldiselt näikse valitsevat mõtteviis, et välditakse ilukirjanduslike tekstide niisugust tõlgendamist, mida ei toeta viitamine uurimisobjektile (tekstile). Niisugune mõtteviis on võrdlemisi noor. Alles mõnikümmend aastat tagasi tõlgendati ja selgitati sõnakunsti sel viisi, et juhiti tähelepanu kirjaniku elutingimustele, tema karakterile ja meeleolule." (Ihonen 1996: 21) Kirjandusuurimus on loomu poolest osalt kauduurimus, neid nähtusi, mida uurimus tõeliselt puudutab, ei saa enamasti vahetult kontrollida ega mõõta. Kirjandusteaduse allharudena võib nimetada ka a) bibliograafiat; b) tekstoloogiat; c) editeerimine; d) stilistikat; e) jne. Kirjandus Ihonen, Markku: Sissejuhatus kirjandusteooriasse . Soome keelest tõlkinud Pärt Lias. Tallinn : Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 1996. Lotman, Juri: Kunstilise teksti struktuur. Vene keelest tõlkinud Pärt Lias
Mis on kirjandusteadus? Filoloogia haru, mis uurib sõnakunsti, otsib seaduspärasusi ning püüab olla objektiivne, selgitab mingeid nähtusi, omab terminoloogiat; kirjandusteaduses kasutatakse keelt teatud viisil ja termineid teatud tähenduses; Humanitaarteadustes tõestatatakse uurimisel oma tulemusi teisiti kui nt loodusteadustes. Samuti on küsitav tulemuste kontrollitavus. Kirjandusuurimus on loomu poolest osalt kauduurimus, neid nähtusi, mida uurimus tõeliselt puudutab, ei saa enamasti vahetult kontrollida ega mõõta. Mis on kirjandus? üks võimalus kirjandust määratleda on lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus) mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus. Kitsas kirjanduse mõiste "ilukirjandus" mõiste seotud väärtushinnangutega, kirjandusele
maailmakäsitlusel. Positivismi kohaselt vaid teaduslikult tõendavatavad ja empiirilisel vaatlustel põhinevad väited võivad olla tõde ning ka ühiskonnad arenevad kindlate seaduste alusel paremuse poole. Kuna positivism tunnustab ainult käegakatsutavaid fakte, siis positivistlik kirjandusteadus tegeleb autori poolt läbielatu, õpitu ja pärituga, s.o: autori erinevate elamustega; autori haridusteega; autori päritoluga ja tema kaasajaga. Kirjandusuurimus sarnaneb loodusteadustega, tuleb tegeleda sellega, mis on mõõdetav, vaadeldav, kirjeldav. Kirjandus peab olema samuti faktipõhine. Positivism teeb seega biograafiast olulise uurimisvaldkonna, mis peaks aitama kirjaniku loomingut paremini mõista ja seletada. Selle keskne arusaam on laenatud loodusteaduste maailmast: tuleb jätta kõrvale metafüüsilised spekulatsioonid ja tegelda mõõdetava, vaadeldava jms osaga kirjandusest, kasutades maksimaalselt
annaabi.ee 
