Jaan Undusk "Stalinismi müstilised ja maagilised märgid" - kokkuvõte ("Maagiline müstiline keel", Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn, 1998) Juhan Smuuli "Poeem Stalinile" oma retoorilises ümbruses "Poeemi Stalinile" kasutatakse mõjuva argumendina, kui räägitakse Teise Maailmasõja järgsest ikaldusperioodist eesti kirjanduses. Omas ajas kasutati seda manipuleerimiseks, näitamiseks, et eesti kirjanikud on lojaalsed. Kirjandusuurijad ei ole tahtnud seda poeemi eriti puutuda Arvatakse, et see teos eksisteerib käsu korras, mitte vabadusest olla nagu 'päris' poeesia peaks. Selline seletus on aga ebapiisav. Osaliselt on sellele poeemile lihtsalt liiga tehtud. Smuul ise eitab tellimust. Tema jaoks oli Stalini nimi lipp ja rusikas. Ei tundu eriti tõenäoline, et Smuul lihtsalt lömitaks. Poeemis esineb mitmeid kristlikke motiive, samuti Stalini surma puhul kirjutatud poeemis "Stalin".
tõmbas joone alla Juhan Viidingu valikkogu ,,Ma olin Jüri Üdi" (1978)." Üdi luule on ainulaadne ega sõltu eeskujudest. ,,Ainulaadne on Üdi luuletehnika, mida võib kirjeldada kui pinget range vormi ja liikuva sisu vahel. Selles tuleb ette ootamatuid pause, katkestusi, lühikesi lauseid ja järske mõttepöördeid, nihkeid lause- ja värsiehituses. Üdi muudab oma hõlmava irooniaga kahtlaseks peaaegu kõik nähtused, millest räägib." Kirjandusuurijad on jõudnud tõdemuseni, et ta luule ei peegelda keele abil mitte niivõrd materiaalset maailma, kuivõrd keelt ennast. Muidugi ütleb ta samal ajal ka midagi muu maailma kohta, kuid vaid keelemängudele lisaks. ,,Näiteks alustab Üdi valikut ,,Närvitrükis" järgmine lühike tekst: ,,ma ei kirjuta vastikuid ridu / ma ei kirjuta nastikuid ridu / ma kirjutan rästikuid ridu / suuri rästikuid ridu." On põhjust küsida, kas Üdi ikka räägib neist rästikutest,
Kadri Tüür, Timo Maran EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU Eesti kirjandusloos on looduskirjandusest kõnelemine ja selle uurimine suhteliselt uus nähtus. Mitmed kirjandusuurijad on küll eri aegadel ja eri metoodikaid kasutades tegelenud loodusmotiivide analüüsimisega meie kirjandusklassikasse kuuluvates teostes (Rebane 1977; Tüür 2001; Kalda 2004), märkimisväärselt palju on pööratud tähelepanu loodus- kujunditele luules (Kepp 1999; Soovik 2002; Speek 2002). Eraldi looduse kujutamisele keskenduva proosa uurimine kirjandusteaduslike vahendi- tega ning selle kaasamine eesti kirjandusloo üldpilti on senini entusiast-
narratiivi jt struktuuridele. Kuulsaim strukturalist on antropoloog Claude LeviStrauss, kes uskus, et kõik müüdid on taandatavad universaalsetele struktuuridele, mis mõjutavad meid alatedlikult samuti nagu me ei tea keelt tarvitades keele toimimise reegleid, ei adu me ka meid moodustavaid struktuure. Nende paljastamine ehk lahtikoorimine ongi teaduse ehk strukturalismi ülesanne.Struktuure otsisid ja avastasid ka mitmed kirjandusuurijad N. Frye, vene formalistide koolkond, psühhoanalüüsis võib vastena näha Jungi. Strukturalismi mõjusi ka tervel real nn poststrukturalismi eelkäijatel nagu Lacan, Roland Barthes jpt. Kuigi strukturalism demüstifitseeris kultuuri ja inimkäitumist, näidates, et need on teatavate konstruktsioonide või praktikate tulemid on tema puuduseks ebaajaloolisus, struktuuri ebajumalikustamine. Poststrukturalism lähtub ja arendab viimase ehk lõpliku tähistatava puudumise ideed. Pole
annaabi.ee 
