Kunst on ka ,,Tolmu ja tule" keskseid teemasid. Alveri looming ei paista tingimata kuuluvat naiskirjanikule. Tema 1930. aastate luulet on nimetatud lausa mehelikuks ja arukaks. Kuid hoolikalt otsides võib naiselikke jooni siiski leida- nt tujukust ja edevust. Kui otsustada autorihoiaku järgi on Alver ,,sinisukk"-iseseisev vaimutegevust eelistav naine. 1930.-40. aastate vahetusel toimusid Alveri luules muutused, ta hakkas rohkem tähelepanu pöörama eesti folkloorile ja kirjandustraditsioonidele ning rahvakeelele. See muutus tuleb eriti ilmekalt esile 1940. aastate algul, Teise maailmasõja ajal kirjutatud luuletustes. Nende aine on võetud eesti küla- ja maaelust. Alveri sõja-aastate luule eredamaid saavutusi on eesti vana regilaulu stiili ja vormi jälgiv lühipoeem ,,Leib". Selles esitatakse pilt rängast, pärisorjusaega meenutavast viljakoristusest. Töö ja vaev pole siiski asjatu: salve kogutud saak teenib elu jätkumist.
tõeotsinguid ning on eluliselt tähtis. Alveri loomingut on nimetatud mehelikuks ja arukaks. Siiruse ja tundelisuse puudmine-kriitikute meelest. Tal on mõned iroonilised autoporttreed: Karikatuur, Hambad, Sinisuka ballaad. Need on naiselikumad. Alver on öelnud, et luule ei kanna pükse või seelikut. 1930-40aastate vahetusel toimub loomingus muutus. Temaatika muutus, keelekasutus. Rohkem tähelepanu eesti folkloorile ja kirjandustraditsioonidele ning rahvakeelele. Luuletuses Suvi (1939) annab ta lihtsa, rahvapärase kujundlikkusega edasi õnnetunnet ja asket tulevikuaimust. Luulesse tuli ka realismi, ümbritseva maailma kujutust. 1940. üpris realistlikud linnaluuletused. Minategelane eksleb hallis ja vihmases linnas, tunneb hirmu ja ängi. Mitmete luuletuste pealkirjad on kõnekad: Udus, Öölaul. Realismi ja sümbolismi omapärane põiming tulevad esile 1940. aastate algul, Teise maailmasõja ajal kirjutatud luuletustes
"). Avaldub pidev püüd täiuslikkuse poole (,,On päris kindel: jalge alla jääb sulle tuge liiga vähe, kui sa kõik tõkked teelt ei talla ja mööda enesest ei lähe"- ,,Ekstaas", "Jäägu teistele alandlik jaatus, tahta võimatut on meie saatus..." - ,,Vabaduse deemon"). Alver on maksimaalselt kasutanud eesti luulekeele võimalusi. 1930.-40. aastate vahetusel muutusid Alveri luule keelekasutus, kujundlikkus ja temaatika, ta hakkas rohkem tähelepanu pöörama eesti folkloorile, kirjandustraditsioonidele ja rahvakeelele. 1940. aastate algul kasutas eesti külaelu elemente, seega hakkas looming muutuma realistlikumaks "(Vabadik", "Karjane", "Puust palitu", lühipoeem "Leib"). Stiil meenutab uuemat rahvalaulu. Luuletaja teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1943. aastal, kuid jäi segaste aegade tõttu ilmumata. Luuletajana alustas Betti Alver taas 1960. aastatel. Tema looming mõtiskleb enda ja rahva saatuse üle. 1966 ilmus kogu "Tähetund"
Dramaatline konflikt on 30ndtae aastatele väga iseloomulik. ("Must madonna"). Ta on leidlik puhaste riimide kasutaja. Tema looming ei paista kuuluvat naiskirjanikule,tema varaseamt luulet on nimetatud arukaks , mehelikuks, puuduvad naiselikud õrnused , intiimsused noorusluules.Luule on tema elu , elamise viis ja võimalus.1930-40 - teisenes keelekasutus , kujundlikkus ja veidi ka temaatika. Algul kasutab nö rahvusvahelist sõnakasutust , hiljem aga pööras tähelepanu eesti folkloorile ja kirjandustraditsioonidele. ("Suvi"). Luulesse tuli ka realismi ("Udus", "Umbtänav" , "Öölaul".) Eesti keele ja rahvaluule uudne kasutus ning realismi ja sümbolismi omapärane kooslus tulevad eriti edasi 40ndate algul.Aine on võetus eesti küla-ja maaelust. Sõjaaegsed luuletused on sõnastatud rahvaluule lähedase kujundlikkusega("Vabadik", lühipoeem "LEib") - vaoshoitud tundetooniga, sisemiselt pingestatud , rahvalikult lihtsad , sõnauuenduslikud.Betti Alver oli uusaegne rahvalaulik ja lauluema sõja-aastatel
annaabi.ee 
