Liidu eesmärk oli edendada Eesti kirjandust ja kultuuri, seista selle eest, et loomerahval oleks head tingimused loomiseks ja korraldada avalikku kirjanduselu. Esimeseks ülesandeks võttis liit endale ajakirja loomise. Loodi ajakiri ,,Looming", mis ilmus esimest korda 1923 aprillis. See on ainuke ajakiri, mis on ilmunud katkematult ja sama nime all siiamaani. 1920 hakkas ilmuma ka ajakiri Eesti Kirjandus, mis oli Eesti Kirjanduse Seltsi ajakiri. Eesti kirjandus oli kirjandusteaduslike uurimuste ja lühiarvustuste keskne avaldamise koht. 1925 loodi Riiklik Kultuurkapital, mis oli kirjanduse ja teiste kultuurialade riikliku rahastamise fond, mis jagas autoritele stipendiume, toetusi ja auhindu. Tartu ülikooli juures tegutses Gustav Suitsu juhtimisel Akadeemiline Kirjandusühing, mis ühendas ülikooli noori kirjanikke ja kirjandushuvilisi. Populaarseks muutusid erinevad kirjandusvõistlused. 1927 esimene romaanivõistlus. Esimese
Eesti kirjandusloos on looduskirjandusest kõnelemine ja selle uurimine suhteliselt uus nähtus. Mitmed kirjandusuurijad on küll eri aegadel ja eri metoodikaid kasutades tegelenud loodusmotiivide analüüsimisega meie kirjandusklassikasse kuuluvates teostes (Rebane 1977; Tüür 2001; Kalda 2004), märkimisväärselt palju on pööratud tähelepanu loodus- kujunditele luules (Kepp 1999; Soovik 2002; Speek 2002). Eraldi looduse kujutamisele keskenduva proosa uurimine kirjandusteaduslike vahendi- tega ning selle kaasamine eesti kirjandusloo üldpilti on senini entusiast- liku algatuse tasemel, piirdudes peaasjalikult vastavateemaliste käsitlus- tega ajakirjanduses ja artiklikogumikes (Maran, Tüür 2001a; 2001b; Tüür 2004) ning publitseerimata töödega (Relve 1989; Tüür 2003). Loodusest kirjutavaid autoreid on Eestis aegade jooksul olnud kümneid ning nen- de loomingu mõju kultuurile on võrreldav rahvusvaheliselt tuntud ameerika ja norra loodusesseistikaga.
hulgas historisme (kadunud esemeid või sotsiaalseid suhteid märkivaid sõnu). Tunnuslik on ka grupimeloodia (näit. pulma-, kiige-, või muudel laulurühmadel võivad olla omad meloodiad) (Laugaste 1989: 26). Tunnuslik aga ka hoopis erinev esteetika, maailmanägemus, arengulugu, mis jääb ettepoole kohalikust “hilisrenessansist” 18. - 19. sajandil. Värsisüsteemilt trohheiline, värsimõõdult neljajalgne - trohheiline tetrameeter. Kirjandusteaduslike põhiliikide järgi eksisteerib lüro-eepilisi ja lüürilisi regilaule. Lüro-eepilised laulud harilikult pikemad, jutustavamad,. kuid läbi põimunud lüürilise hinnangulisusega. Põhinevad tihti mingil vanemal lugulaulul või müüdil. Lüürilised laulud harilikult lühemad, neid rohkem, pigem midagi manifesteerivad kui jutustavad. 14. Ballaadikultuur ning sellega seotud mentaliteedimuutused. Uuem rahvalaul, selle tunnused
historisme (kadunud esemeid või sotsiaalseid suhteid märkivaid sõnu). Tunnuslik on ka grupimeloodia (näit. pulma-, kiige-, või muudel laulurühmadel võivad olla omad meloodiad) (Laugaste 1989: 26). Tunnuslik aga ka hoopis erinev esteetika, maailmanägemus, arengulugu, mis jääb ettepoole kohalikust "hilisrenessansist" 18. - 19. sajandil. Värsisüsteemilt trohheiline, värsimõõdult neljajalgne - trohheiline tetrameeter. Kirjandusteaduslike põhiliikide järgi eksisteerib lüro-eepilisi ja lüürilisi regilaule. Lüro- eepilised laulud harilikult pikemad, jutustavamad,. kuid läbi põimunud lüürilise hinnangulisusega. Põhinevad tihti mingil vanemal lugulaulul või müüdil. Lüürilised laulud harilikult lühemad, neid rohkem, pigem midagi manifesteerivad kui jutustavad. 14. Ballaadikultuur ning sellega seotud mentaliteedimuutused. Uuem rahvalaul, selle tunnused Müüt eepika ballaad. Lüroeepiline.
annaabi.ee 
